Koostanud Mait Talts ja Aksel Kirch, Eurouuringute Instituut

Sissejuhatus. Aastatel 1989-1992 esitasid Austria ja Põhjamaad (v.a. Island ja Taani) ametlikud taotlused Euroopa Liitu (tollal veel Euroopa Ühendusse) astumiseks. Maade vastuvõtmisele eelnesid kahepoolsed läbirääkimised kandidaatmaa ja Euroopa Ühenduse vahel, mille käigus pandi paika liitumise ajakava ning tingimused. Sügisel 1994 peeti kõigis neljas kandidaatriigis liitumist puudutavad referendumid, mille käigus rahva enamik (v.a. Norras) hääletas liitumise poolt. 1. jaanuaril 1995 võeti Austria, Soome ja Rootsi vastu Euroopa Liidu täisliikmeks. Norra, toetudes referendumi tulemustele, otsustas jääda väljapoole Euroopa Liitu.

Käesolev ülevaade on valminud põhiliselt ühe materjali - The Accession Negotiations with Austria, Sweden, Finland and Norway (European Parlament, Directorate General for Research, E-2. 1994, No 6), alusel. Selle mahuka, kokku 74 lk., analüüsi alusel üritatakse (taas)valgustada olukorda Austrias, Soomes, Rootsis ja Norras enne nendes maades läbiviidud referendumeid Euroopa Liiduga liitumise küsimustes, seejuures arvestades võimalikke lahendusi Eesti jaoks. Seejuures vaadeldakse lähemalt eriti neid probleemseid valdkondi, milles kandidaatmaad taotlesid endale eritingimusi, sest ka Eesti ja Euroopa Liidu läbirääkimistel on neid .

Austria oli juba pikemat aega otsinud võimalusi tihendamaks koostööd Euroopa Liidu, tollal veel Euroopa Majandusühendusega. Austria liitumist ühendusega takistasid maa neutraalsest staatusest tulenevad piirangud, mis olid fikseeritud mitmetes rahvusvahelistes lepingutes ning Austria konstitutsioonis (konstitutsioonilise aktiga 26. oktoobrist 1955). Siiski puudub vastupidiselt levinud arvamusele Austria riigilepingus viide Austria neutraalsusele, sest Austria riigileping sõlmiti liitlasriikide vahel lootusega, et maa kuulutab end neutraalseks.

1961 taotles Austria koos Rootsi ja Šveitsiga assotsiatsioonilepingut Euroopa Ühendusega. 1963. aastal taotles Austria taas Euroopa Majandusühenduselt assotsiatsioonilepingut, seekord juba iseseisvalt. Läbirääkimised toimusid 1965-1967 ning jooksid karile Nõukogude Liidu vastuseisu ja Lõuna-Tirooli küsimuse tõttu.

Toetudes oma põhikirja punktile 113, pakkus Ühendus juba 1967. aastal Austriale spetsiaalset lepingut. Läbirääkimised algasid 1969. aastal ja lõppesid lepinguga, mis hakkas kehtima natuke enne ülemaailmset vabakaubanduslepingut, mis asendas selle lepingu. Mõnda aega olid Austria eksporditollitariifid EEC maade suhtes madalamad, kui teistel EFTA maadel. Austria majanduspoliitika vastas Euroopa Majandusühenduse liberaalsuse nõuetele ning oli juba enne ühendusse astumist väga tihedas kaubavahetuses liikmesriikidega.

Alates 1980-ndate aastate keskpaigast on Austria huvid selles küsimuses olnud põhiliselt majanduslikku laadi. 1980-ndate aastate lõpul algas Austrias debatt maa poliitilise staatuse muutmise küsimustes. Valitsuse deklaratsiooniga jaanuarist 1987 võeti kurss lähenemisele Euroopa Ühendusega ning Austria hakkas harmoniseerima oma seadusi vastavaks Euroopa Ühenduse maade seadusandlusega. 1988. aastal otsustas Austria valitsus maa parlamendi survel esitada ametliku taotluse Euroopa Ühendusse astumiseks. 4. juunil 1989 esitaski Austria oma liitumistaotluse, rõhutades seejuures selgelt maa neutraalset staatust.

Rootsi tegi esimese katse liituda ühendusega juba 1961. aastal. Tookord jooksid Rootsi plaanid karile tänu vetole, mille Prantsusmaa valitsus oli pannud Suurbritannia liikmestaatusele ühenduses. Rootsi oli koos Suurbritanniaga juba 1950-ndatel aastatel tulnud välja plaaniga luua suurem üle-euroopaline majanduspiirkond.

1970 alustas Rootsi liitumisläbirääkimisi ministrite tasemel ilma konkreetseid eesmärke seadmata. Kui aga ilmnes Rootsile vastuvõetamatuid poliitilisi küsimusi (Werneri ja Davignoni plaan), võtsid rootslased oma taotluse tagasi. Selles hoolimata sõlmisid Rootsi ja Euroopa Ühendus 1973. aastal vabakaubanduslepingu.

1988. aastal võttis Rootsi valitsus vastu otsuse kiirendada integratsiooniprotsessi Euroopa Ühendusega, võimaldamaks maal liituda Euroopa Ühenduse siseturuga. Otsese liitumise alternatiiviks oli tol ajal ühtse Euroopa Majanduspiirkonna (European Economic Area – EEA) leping. Samal ajal algas seoses Idabloki kokkuvarisemisega 1989 diskussioon Rootsi uuenevast neutraliteedist ja osalemisest üle-euroopalistes protsessides. Arvestada tuleb ka asjaoluga, et Rootsi neutraliteet ei olnud konstitutsiooniliselt fikseeritud.

Kuna Euroopa Majanduspsiirkonna lepingu puhul muutus ebaselgeks poliitiliste otsuste vastuvõtmise mehhanism, nägid Rootsi poliitikud üha sagedamini ainsaks võimaluseks Euroopa Liidu täisliikme staatust. Detsembris 1990 andiski Rootsi Riigipäev valitsusele mandaadi alustada liitumisläbirääkimisi Euroopa Ühendusega, rõhutades seejuures Rootsi neutraalsust. Aprilli keskel 1991 otsustas Rootsi valitsus taotleda Euroopa Ühenduse liikmestaatust, ilma vihjamata maa neutraalsele staatusele. Vormiliselt esitatigi liitumistaotlus 1. juulil 1991.

Soome positsiooni ja väljavaated Euroopa integratsiooni suhtes muutis keeruliseks Nõukogude Liiduga sõlmitud sõpruse ja vastastikkuse abistamise leping, mis kehtis 1948. aastast 1992. aastani, mil see asendati uut tüüpi lepinguga Soome ja Venemaa vahel. Nagu Rootsi puhul, ei olnud ka Soome neutraliteet konstitutsiooniliselt fikseeritud.

Tänu Soome erilisele staatusele külma sõja puhvertsooni riigina, ei näidanud Soome pikka aega üles peaagu mingit initsiatiivi Lääne-Euroopa integratsiooniprotsesside suhtes. Isegi Euroopa Vabakaubandus Assotsiatsiooniga (EFTA) oli Soomel pikka aega üksnes assotsiatsioonileping. EFTA täisliikmeks sai maa alles 1986. aastal. 1973. aastast alates oli Soomel vabakaubandusleping Euroopa Majandusühendusega. Ning järgnevate aastate jooksul sõlmisid Soome ja Euroopa Ühendus suure hulga erilepinguid, mis reguleerisid Soome kala- ja terase- ning puu ja paberitööstuse toodete eksporti.

1990-ndate aastate algul seoses Idabloki kokkuvarisemisega algas Soomeski debatt maa senise välispoliitilise kursi ümbervaatamiseks. Soome osales ka aktiivselt Euroopa Majanduspiirkonna lepingu väljatöötamisel, leides lõpuks, et see projekt ei vasta Soome riiklikele huvidele. Märtsis 1992 esitas Soome liitumistaotluse, vihjamata seejuures maa neutraalsele staatusele.

Norra - pärast Teist Maailmasõda on Norra üritanud aktiivselt osaleda Euroopa ja trans-atlantilistes integratsiooniprotsessides (ikkagi NATO liikmesriik), toetades välispoliitilistes küsimustes tihti Suurbritanniat. Nagu Suurbritannia, nii esitas ka Norra 1961 ja 1967 taotluse astuda Euroopa Majandusühenduse täisliikmeks. 1961. aastal ei arutatud küsimust siseriiklikult ja taotlus lükati tagasi tänu Prantsusmaa vetole Suurbritannia liikmestaatuse suhtes.

1967. aastal jõuti liitumisläbirääkimistega kaugemale. Läbirääkimised kõigi seekord liikmestaatust taotlevate riikidega (lisaks Norrale ka Suurbritannia, Iirimaa ja Taani) lõpetati 1972. aastal, kuid 24-25. septembril 1972 Norras peetud rahvahääletusel hääletas 53,5 % liitumise vastu ning Norra valitsus otsustas arvestada rahva enamuse tahtega. Küsimus maa liitumisest Euroopa Majandusühendusega muutus Norras pikaks ajaks tabu teemaks. Ükski partei (ka Norra juhtivad parteid, kes olid 1972 aastal liitumist propageerinud) ei julgenud seda küsimust enam puudutada. Samal ajal alanud naftabuum vähendas olulisel määral Norra majanduse sõltuvust teistest Euroopa riikidest.

1973. aastal sõlmis Norra vabakaubanduslepingu Euroopa Majandusühendusega. Alles 1987. aastal esitles Norra parlament Euroopa Ühenduse Valget Raamatut, maa võimalikku liitumist mainimata. Novembris 1992 esitas Norra siiski valitsuse eestvõttel maa ametliku liitumistaotluse Euroopa Ühendusega.

Kõik neli kandidaatriiki tõstsid üles nn. teiste kodude (second homes; sisuliselt suvilate) küsimuse. See puudutas piiranguid välismaalastele suvilate ehitamiseks vastava maa looduskaunites kohtades. Eriti terav oli see küsimus Austria puhul, kus kõne alla tulid eelkõige Austria läänepoolsed alpimaad (Alpine Länder), kus ehitustegevus saab tänu looduslikele oludele koonduda vähem kui viiendikule territooriumist. Sama küsimuse tõstsid üles ka Soome ja Rootsi. Seal kehtis seadus, et suvila omamiseks pidi välismaalane riigis elama vähemalt viis aastat.

Austria jaoks olid olulised ka transiidi küsimused, sest suur osa transiitliiklusest üle Alpide on kontsentreerunud üksikutele teelõikudele Austria Alpides. Keskkonnakahjustuste vältimiseks olid austerlased sisse seadnud nn. eco-point süsteemi, mis pidi soodustama "puhaste" transpordivahendite kasutamist. Säärane menetlus ei sobinud hästi kokku Euroopa Ühenduse seadusandlusega. Austrial oli Euroopa Ühendusega transiidileping, mida kehtivust ta soovis pikendada ka pärast maa liitumist ühendusega.

Põhjamaade jaoks oli oluline ka alkoholimonopol. Soomes jagas riik litsentse alkoholitootjatele, Rootsis oli kogu alkoholitootmine ja Norras kange alkoholi tootmine muudetud riigi monopoliks. Ka Euroopa Liidu taset ületavatest subsiidiumidest kodumaisele tööstusele ei tahtnud Põhjamaad lõplikult loobuda, kuigi liitumisläbirääkimistele eelnenud majandusliku languse perioodil oli toetusi tugevasti kärbitud. Kõige suuremad olid need toetused Norras, kusjuures suur osa toetustest kujutas endast regionaalset abi.

Regionaalpoliitilised küsimused kerkisid üles kõigi kandidaatriikide osas. Austria puhul on täheldatav selge jagunemine maa tööstuslikuks ida- ja turismist elatuvaks lääneosaks. Ka endiste Idabloki riikidega piirnevad alad ja mõned lõunapoolsed alad on Austria jaoks problemaatilised. Kõigi Põhjamaade liitumise korral oleks Euroopa Liidu territoorium suurenenud 50%, rahvastik vaid 5% võrra. Skandinaaviamaades paikneb rahvastik seega äärmiselt hõredalt (Rootsis 19, Soomes 15 ja Norras 14 inimest ruutkilomeetril; Euroopa Liidu keskmine on 145 inimest ruutkilomeetril). Lisaks tuli arvestada ka karmide klimaatiliste tingimuste, kõrgete transpordikulutuste ja kohaliku majandussfääri suure sõltuvusega põllumajandusest ja kalandusest.

Põhjamaade senine regionaalpoliitika püüdis ühtlustada elamistingimusi riigi mistahes piirkonnas. Eesmärgiks oli tagada asustus riigi äärealadel. Kõigi kandidaatriikide põllumajanduspoliitika oli märksa tihedamini seotud regionaal-, sotsiaal- ja keskkonnapoliitikaga (Austrias rakendati alates 1987.aastast nn. öko-sotsiaalset põllumajanduspoliitikat). Põllumeestele maksti riiklike toetusi tagamaks korralik sissetulek ning riigi elamiseks vähem sobivate alade asustus. Põllumajanduse tootjahinnad olid kaks korda kõrgemad kui Liidus keskmiselt. Erandiks oli üksnes Rootsi, kus oli viimastel aastatel astutud olulisi samme põllumajanduse liberaliseerimiseks. Alates juulist 1991 toetati üksnes neid põllumajanduse harusid, mille toodangu järele oli nõudlus ja selle tulemusena õnnestus Rootsil vähendada põllumajanduse subsideerimist Euroopa Liidu tasemeni.

Kalanduse küsimused kerkisid esile eelkõige läbirääkimistel Norraga. Kalatooted moodustasid 6% Norra ekspordist ja maa liitumise korral oleks Euroopa Liidu kalalaevastik suurenenud 17%, kalatööstuses rakendatud inimeste arv 10% võrra. Norra oli Euroopa Ühendusega sõlminud vastastikkused kalanduslepingud, mis nägid ette kalastamist teineteise vetes pariteetsetel alustel. Liitumisläbirääkimiste käigus ilmnes, et Norra ametiisikud ei soovi senist praktikat muuta.

Põhjamaad soovisid liitudes Euroopa Ühendusega säilitada ka oma vabakaubanduslepingud Eesti, Läti ja Leeduga, mida nad käsitlesid endapoolse poliitilise initsiatiivina. Soome ootas abi ka oma 1300 km pikkuse idapiiri tugevdamiseks, mis maa Euroopa Ühendusega liitumise järel muutub ühtlasi ka ühenduse välispiiriks. Norra, aga eriti Rootsi olid huvitatud neil traditsiooniliselt tarbitava mälumistubaka küsimuse positiivsest lahendusest (mälumistubakas on Euroopa Liidus teatavasti keelatud).

Soome kaitses oma autonoomse piirkonna – Ahvenamaa – õigust demilitariseeritud tsooni säilitamisele ja iseseisvatele otsustele (Soome seadused, nagu ka Euroopa Ühendusega sõlmitavad lepingud, peab kinnitama Ahvenamaa seadusandlik kogu). Põhjamaad, eriti Norra, tõstsid üles ka põlisrahva – saamide – küsimuse.

Austrias ja kõigis Põhjamaades olid enne liitumist kasutusel Euroopa Ühenduse tasemest kõrgemad keskkonnanormid, mida need riigid soovisid säilitada ka pärast liitumist, eriti arvestades asjaolu, et Euroopa Ühendus oli liikumas samas suunas. Euroopa Ühendus nõustus nende ettepanekutega niivõrd, kuivõrd see ei kujune takistuseks kaupade vabale liikumisele.

Põhjamaadel oli Euroopa Ühendusele ka etteheiteid oma poliitika avatuse ja "läbipaistvuse" suhtes. Rootsis on õigus avaliku informatsiooni kättesaadavusele fikseeritud isegi konstitutsioonis ning kogu peaministri ametlik kirjavahetus on avalik. Seetõttu nõudsid Põhjamaad Euroopa Ühenduselt mööndusi ka ses suhtes.

Norra puhul kerkis üles ka küsimus Euroopa Ühenduse energiapoliitikast või õigemini selle puudumisest. 80% Norra nafta ja 100% gaasiekspordist siirdus Euroopa Ühenduse maadesse, kus see moodustas 15% seal tarbitavatest energiaressurssidest. Norra valitsus andis küll litsentse teiste riikide firmadele, kuid nõudis, et Norra riiklik firma Statoil peab kõigi tehingute puhul olema aktsiate enamuspaki omanik. Norralased hoiatasid, et puutumine nende loomulikuks peetud energiamonopoli, võib olulisel määral mõjutada referendumi tulemusi.

Oluline konflikt Euroopa Ühenduse ja Norra vahel puhkes vaalapüügi küsimustes. Juuni algul 1993 asus Norra taas püüdma üht kohalikku vaalaliiki (minke whale), mis ei kuulunud küll Maailma Looduse Fondi ohustatud liikide nimekirja, kuid mille püügi suhtes oli Rio de Janeiro tippkohtumisel kehtestatud moratoorium. 27. mail 1993 võttis Europarlament vastu Norra tegevust hukkamõistva otsuse ja mõned parlamendiliikmed läksid isegi nii kaugele, et kuulutasid vaalapüügi Norra liitumisläbirääkimiste tähtsaimaks küsimuseks.

Austria, Soome ja Rootsi puhul kerkis integratsiooniprotsessi varajases faasis üles ka küsimus nende riikide poliitilise ja sõjalisest neutraliteedist. Need riigid olid varem deklareerinud oma mitteühinemist sõjaliste blokkidega, samuti põhimõtet, mille kohaselt nad ei luba kunagi võõraid vägesid oma territooriumile ning kaitsevad oma neutraalset staatust kõigi vahenditega.

Austria ja Soome neutraliteet pärinesid otseselt külma sõja aegadest. Austria neutraliteet põhines liitlasriikide Teise Maailmasõja järgsel kokkuleppel, ning oli fikseeritud ka Austria konstitutsioonis (konstitutsioonilise aktiga 26. oktoobrist 1955). Seejuures oli Austriale põhimõtteliselt tagatud õigus muuta oma välispoliitilist kurssi. Esitades avalduse Euroopa Ühendusse astumiseks, pidas Austria vajalikuks eraldi rõhutada oma neutraalset staatust. Selline lähenemine tulenes tolle aja poliitilise olukorra omapärast (juuni 1989). Hiljem on Austria järkjärgult distantseerunud oma senisest neutraliteedipoliitikast. 1991. aastal, Lahesõja ajal, lubas Austria näiteks liitlasvägede transiiti läbi oma territooriumi ja õhuruumi.

Soome neutraliteet on üks sõjajärgse aja kõige delikaatsemaid poliitilisi küsimusi. Pikka aega oli Soome välispoliitilise kursi alguseks Nõukogude Liiduga sõlmitud sõpruse ja vastastikkuse abiandmise leping, mis asetas selged piirangud Soome välispoliitilisele kursile. Soome traditsioonilise neutraliteedipoliitika ümberhindamine sai seega võimalikuks alles pärast Nõukogude Liidu lagunemist. Soome neutraliteet ei olnud fikseeritud Soome konstitutsioonis.

Rootsi neutraliteedipoliitika on oma olemuselt teistsugune. Pärast Napoleoni sõdu pole Rootsi enam osalenud rahuaja sõjalistes blokkides, üritades vältida kaasatõmbamist rahvusvahelistesse konfliktidesse sõjaajal ning rootslased pole pidanud otstarbekas loobuda säärasest välispoliitilisest kursist. Rootsi neutraalset staatust on pidanud oma julgeoleku seisukohalt oluliseks ka teised Põhjamaad. Nagu Soomegi puhul ei olnud ka Rootsi neutraliteet fikseeritud Rootsi konstitutsioonis.

Seega olid kõigil kolmel kandidaatmaal pärast Idabloki kokkuvarisemist põhimõtteliselt sarnased võimalused muuta oma välispoliitilist kurssi, mida nad ka suuremal või vähemal määral ära kasutasid. Seejuures toimisid nad ettevaatlikult, üritades arvestada võimalike diplomaatiliste reageeringutega. Kõigis mainitud riikides levis järjest enam seisukoht, et maa neutraalne staatus ja kuulumine Euroopa Ühendusse on põhimõtteliselt ühitatavad.

Liitumisläbirääkimiste käigus otsisid kandidaatriigid kompromissi ülalmainitud küsimuste osas. Seejuures apelleerisid nad Maastrichti Lepingu artiklitele 36 ja 100a (4), mille kohaselt impordi ja ekspordi keelud või piirangud on õigustatud juhul, kui sellega kaitstakse inimeste, loomade või taimede elu ja heaolu. Üldiselt kestsid liitumisläbirääkimised kauem ja olid tunduvalt raskemad, kui oli esialgu oletatud, kuid mitmetes olulistes küsimustes leidis ühendus võimaluse vastavalt Euroopa Ühenduse Lissaboni ja Edinburghi tippnõupidamiste otsustele tulla vastu kandidaatriikide taotlustele. Kokkulepitud põhimõtteid väljendati vastavas ühisdeklaratsioonis.

Esiteks, kõik kandidaatriigid said õiguse rakendada nelja aasta jooksul Euroopa Liidu tasemest kõrgemaid standardeid tervishoiu ja keskkonnakaitse alal. Selle aja jooksul üritab ühendus läbi vaadata oma vastavad standardid ja vajaduse korral tõsta neid uute kandidaatriikide tasemele. Järelvalve kõrgemate standardite suhtes ei tohiks aga mingil juhul viia piirikontrolli sisseseadmiseni. Nelja aastane üleminekuperiood kehtestatakse ka pestitsiidide klassifitseerimise, pakendamise ja märgistamise suhtes, samuti nagu ka kaadmium, pentakloorfenüüli, arseeni, kaadmiumi sisaldavate väetiste ja aluseliste ning mangaanpatareide suhtes.

Austria võib kergemate mootorsõidukite heitgaaside suhtes kehtestada rangemaid piiranguid 1.oktoobrini 1995 ja Rootsi samasuguseid piiranguid dieselsõidukite heitgaaside osas 1.oktoobrini 1996. Rootsi, Soome ja Norra võivad teatud sõidukite kategooriate puhul nõuda turvavööde olemasolu 1.juulini 1997. Austria ja Soome võivad säilitada oma senised normid dieselkütuse väävlisisalduse suhtes 1.oktoobrini 1996 ja bensiini (gas oil) suhtes neljaks järgnevaks aastaks. Selle aja jooksul vaatab ühendus läbi oma senised normid.

Ühisdeklaratsiooniga määrati kindlaks, et Austria ja Rootsi võivad esialgu pidada kinni seadusest, mis keelab pölükloriidsete bifenüülide (PCB) ja pölükloriidsete tetrafenüülide (PCT) uuesti ringlusse saatmise.

Kahe aastane üleminekuperiood kehtestatakse Suurbritanniast eksporditud lehmaembrüote suhtes ning ühendus kohustub uurima spongiformse entsefalopaatia alase (hullu lehma tõve) seadusandluse sisseseadmise võimalusi. Soomele, Rootsile ja Norrale lubati kolme aasta vältel läbi viia teste sigade klassikalise palaviku (classical swine fever) suhtes. Ühendus kohustus sisseseadmine nn. ANIMO süsteemi, mis peaks teostama järelvalvel loomade transpordi suhtes Euroopa Liidu sees ja ekspordi suhtes kolmandatest maadest.

Soome ja Rootsi pidid kahe aasta jooksul sisse seadma taimekaitsealase monitooringu süsteemi ning kõik kandidaatriigid pidid kolme aasta pärast loobuma piirangutest teatud loomatoidu lisandite (näiteks antibiootikumid) suhtes. Soomele, Rootsile ja Norrale anti õigus rakendada seniseid põhimõtteid metsaistikute impordi suhtes. Järgneva kahe aasta jooksul pidid nad vähendama vastavaid tagavarasid.

Suvilate (nn. second homes issue) suhtes võimaldati kõigil kandidaatriikidel viie aasta jooksul rakendada oma senist praktikat. Ühisdeklaratsioon lubas liikmesriikidel vastu võtta seadusi, mis reguleerivad assigneeringuid suvilatele vastavalt keskkonnakaitse ja üldplaneerimise huvidele, juhul kui need ei põhjusta diskrimineerimist rahvuslikul pinnal.

Soome, Rootsi ja Norra kohustusid loobuma riiklikust monopolist alkohoolsete jookide tootmisele, impordile ja hulgimüügile. Euroopa Liit ei olnud vastu riikliku monopoli allesjätmisele alkoholi jaekaubanduse osas, kui see ei muutu diskrimineerivaks teiste liikmesriikide vastava toodangu suhtes. Austriale anti aega kuni 1.jaanuraini 1996 loobuda järkjärgult oma alkoholi tollidest ning imporditud alkoholi järelvalve süsteemist.

Lisaks sellele anti Austriale kolme ja Soomele kahe aastane üleminekuperiood, mille jooksul need riigid peavad oma statistikaregistri viima kooskõlla Euroopa Liidu nõuetega.

Energeetikaküsimustes lepiti kokku, et vastavalt nn. Euroatomi lepinguga (Euratom Treaty) võib iga liikmesriik iseseisvalt otsustada, kas võtta aatomienergeetika kasutusele või loobuda sellest. Vastavalt selle lepingu artiklitele 105 ja 106 kehtivad kõigi maade puhul ka enne liitumist sõlmitud lepingud. Rootsi, Soome ja Austria peavad kahe aastase üleminekuperioodi jooksul viima oma radiatsioonikontrolli süsteemi kooskõlla Euroopa Liidu nõuetega.

Kuna Euroopa üldise põllumajanduspoliitika (CAP) rakendamine tekitaks probleeme Austria, Soome ja Norra põllumajandusele, siis lepiti kokku üleminekuperioodi suhtes, mille jooksul võib rakendada senist põllumajandustoetuste maksmise poliitikat. Euroopa Liit kohustus kandma suure osa nendest kulutustest. Esialgselt määrati kindlaks ka põllumajandustoodangu kvoodid, eelkõige piimatoodangu suhtes. Kõigi maade suhtes (v.a. Norra) seati sisse ka suhkru impordi kvoodid.

Lepiti kokku, et kõik kandidaatmaad hakkavad saama mäestiku või põhjalade toetust (määratakse piirkondadele, mis jäävad põhja poole 62 kraadi põhjalaiust). 85% Soome põllumajandusest pidi hakkama just seda toetust. Kandidaatriike volitati välja töötama oma keskkonnasõbralik põllumajanduspoliitika, mille kulutustest suure osa lubas Euroopa Liit võtta enda kanda. Vastavalt pidi Austria saama 175 miljonit, Rootsi 165 miljonit, Soome 135 miljonit ja Norra 55 miljonit ECU-d.

Põhjaalade toetust on võimalik saada ka, kui elanikkonna tihedus kõnealusel alal on alla 10 inimese ruutkilomeetril, põllumajanduslik maa moodustab alla 10% kogu administratiivüksuse pindalast ja alla 20% põllumajanduslikult kõlblikust alast on reaalselt üles haritud. Soome ja Norra põhjaaladele oli seega kindlustatud kolmekordne toetus: põhjaalade, rahvuslik ja ühenduse abi (Community aid). Toetused ei tohi aga muutuda vaba konkurentsi piiravateks faktoriteks.

Austria sai õiguse möönda 10 aasta jooksul riiklikku toetust (Grundbetrag) väikefirmadele. Lähema viie aasta jooksul kohustus ühendus selle praktika uuesti läbi vaatama.

Integreerimaks Soome, Rootsi ja Norra kalatööstusi Euroopa Liidu ühtsesse kalandussüsteemi (CFP) pakkus Euroopa Ühendus neile samasuguseid mööndusi liitumiseks nagu oli tehtud Hispaaniale ja Portugalile. Uute kandidaatriikidega peetud liitumisläbirääkimiste ajal muutus aga olukord oluliselt ning integratsiooniprotsessi lõpptähtajaks sai 2003. aasta asemel 1996. aasta. Ühtse püügikvootide süsteemi sisseseadmise esimese astmena nõudis Euroopa Liit oma laevadele juurdepääsu 62 põhjalaiuskraadist põhja pool olevate kalavetele, pakkudes Norra laevadele võimalust kalastada samadel alustel Euroopa Liidu vetes, ka Hispaania ja Portugali sektorites. Soome ja Rootsi suhtes määrati kindlaks kalastuskvoodid ja lubati neil maadel püüda räime (Baltic and North Sea herring) ka muudel eesmärkidel kui inimese toiduks.

Euroopa Liit kohustus võimaldama Põhjamaade kalatööstuse toodetele vaba juurdepääsu Euroopa turule. 8 Norra poolt püütava liigi suhtes üritati sisse seada nelja aasta pikkune üleminekuaeg, mil Euroopa Liidul on õigus teostada järelvalvet. Kuue kuu vältel lubati Rootsil ja Norral konservsprotte reklaamida kui "sardiine".

Vabakaubanduslepingute asjus Balti riikidega lubas Euroopa Liit teha kõik temast oleneva, et uus leping nende riikidega hakkaks kehtima 1.jaanuarist 1995. Vastasel korral lubati Põhjamaadel jätkata oma importi nendest maadest endistel alustel.

Regionaalpoliitika osas määratleti Austria Burgenland nn. Objective-1 alana, mille iga elanik pidi aastatel 1995-1999 saama 141 ECU suurust toetust. Samas loodi ka uus mõiste nn. Objective-6 ala, milliseks tunnistati Norrbotten, Västerbotten, Jämtland, Gävleborg, Kopparberg ja Värmland. Nende alade elanikud pidi perioodil 1995-1999 saama keskmiselt 101 ECU suurust toetust ühe elaniku kohta. Soome Lapimaa, aga ka Kainuu, Pohjois-Karjala ja Etelä-Savo, Kuusamo, Ii, Muhos, Pyhäntä, Iisalmi, Nilsiä, Nivala, Kaustinen, Viitasaari ja Saarijärvi – nende alade elanikud pidid aastatel 1995-1999 hakkama saama toetust 122 ECU-d ühe elaniku kohta. Norra põhjaprovintsidele – Finmarkile, Tromsile, Norlandile ja Nord-Trondelagile – lubati samuti toetust 125 ECU-d elaniku kohta.

Soomele, Rootsile ja Norrale võimaldati kahe aasta vältel rakendada piiranguid reisijatele sigarettide ja alkohoolsete jookide maale toomise suhtes. Soome ja Norra võisid edaspidigi kehtestada madalama käibemaksu madalama väävlisisaldusega dieselkütuse ja bensiini suhtes.

Mälumistubaka küsimuses leidis Euroopa Liit võimaliku lubada selle müüki Rootsis ja Norras. Seejuures ei tohi nuusktubakat deklareerida toidukaubana ja selle eksport teistesse Euroopa Liidu maadesse peaks olema keelatud. Ka saamide õigusi oma traditsioonilisele eluviisile lubas Euroopa liit igati kaitsta.

Seoses uute liikmesriikide juurdetulekuga leidsid aset muutused Euroopa Liidu (Ühenduse) struktuurides. Austria pidi saama 21, Rootsi 22, Soome 16 ja Norra 15 kohta Europarlamendis. Kuni spetsiaalsete europarlamendi valimisteni pidid kandidaatmaid Europarlamendis esindama nende maade rahvuslike parlamentide rahvasaadikud.

Uute liikmesriikide lisandumisega seoses muudeti ka Euroopa Liidu eesistujamaade rotatsiooni süsteemi. Austria ja Rootsi pidid Euroopa Liidu Ministrite Nõukogus (Council) omama kumbki 4 ning Soome ja Norra kumbi kolme häält. Valdava häälteenamuse saavutamiseks pidi vaja minema 64 häält 90-st, otsuste blokeerimiseks 27 häält. Võeti vastu nn. Pangalose kompromiss, mille kohaselt otsused, mille vastu on üle 23 Euroopa Liidu Ministrite Nõukogu liikme, lähevad taas läbiarutamisele. Euroopa Liidu otsusetegemise mehhanismi edasise arengu pidi määratlema 1996. aasta suvel algav Euroopa Liidu valitsustevaheline konverents.

Euroopa Komisjoni liikmete arv pidi kasvama 16-lt 21-le. Iga kandidaatmaa pidi määrama ühe komissari, samuti nagu ka ühe kohtuniku Euroopa Kohtusse. Austriast ja Rootsist pidi kummastki tulema 12, Soomest ja Norras 9 uut liiget Euroopa Liidu Majandus- ja Sotsiaalkomiteesse ning Regionaalkomiteesse.

Alates 1990-ndate aastate algusest on Austria avalik arvamus olnud üsna soosiv maa liitumise suhtes Euroopa Ühendusega. Kuid 1992-1993 kasvas sealgi euroskeptikute osakaal, ületamata siiski liitumise pooldajate arvu. Alates 1993. aasta suvest on toetus Austria liitumisele taas kasvanud, olles parimal juhul 53% poolt ja 30% vastu. Vahetult enne liitumisläbirääkimiste lõppu oli Austrias liitumise pooldajaid 49% ja vastaseid 34%.

Mida kõrgem oli inimeste haridus, seda sagedamini olid nad maa liitumise poolt. Naised olid reeglina liitumise suhtes skeptilisemad kui mehed. Ning enamus põllumeestest oli ootuspäraselt liitumise vastu. Austria läänepoolsed alpimaad suhtusid liitumisse skeptilisemalt kui maa tööstuslik idaosa. Austria neutraalset staatust peeti oluliseks: rohkem kui pooled vastastest ja 35% liitumise pooldajatest pidasid seda eluliselt tähtsaks.

Vahetult enne liitumisreferendumit oli Austrias võimul Austria Sotsiaaldemokraatlikust Parteis ja Austria Rahvaparteist koosnev koalitsioon. Mõlemad pooldasid maa liitumist Euroopa Ühendusega, kuigi Austria Rahvapartei pidi arvestama oma põllumeestest toetajaskonnaga ning Sotsiaaldemokraatlik Partei oli alles 1986. aastal asunud Euroopa Ühendust toetavale positsioonile.

Austria juhtiv opositsioonipartei – Vabaduspartei – oli väljendanud oma positiivset suhtumist maa liitumisse Euroopa Majandusühendusega juba 1964. aastal. Hiljem, eriti aga pärast seda, kui parteijuhiks sai Jörg Haider, hakkas parteis domineerima Euroopa Ühenduse vastane hoiak. Uus partei, Liberaalne Foorum, ja Austria rohelised jagunesid liitumise pooldajateks ja vastasteks.

Austria juhtivad huvigrupid, nagu Töösturite Assotsiatsioon ja Föderaalne Kaubanduspalat (Federal Chamber of Commerce) ning ametiühingud olid selgelt liitumise poolt. Põllumeeste ühingud esinesid skeptiliste seisukohtadega, kuid olid nõus liitumist toetama, kui põllumeestele kompenseeritakse nende kahjud.

Viimastel aastatel enne maa liitumist Euroopa Ühendusega, esines Rootsi avalikus arvamuses üsna olulisi kõikumisi. 1990. aasta kevadel kasvas Euroopa Ühenduse toetus, mis seni oli olnud Rootsis üsna madal, 60%-ni. Pärast Taani ja Prantsusmaa referendumit Maastrichti lepingu küsimustes, hakkas Euroopa Ühenduse toetus taas langema. Kui Rootsis oleks referendum Euroopa Liidu küsimustes korraldatud ajavahemikul märtsist 1992 kuni septembrini 1993, siis poleks Rootsi liitunudki Euroopa Liiduga, sest kõnealusel perioodil leidus Rootsis rohkem neid, kes oleks hääletanud liitumise vastu kui selle poolt. Seejärel kasvas Euroopa Ühenduse toetus kuni 65% poolt (vastu oli 38%). Vahetult enne referendumit toetas Rootsi liitumist taas vaid 45% elanikest, vastu oli 52%.

Üllatuslikult toetas tervelt kolm neljandikku Rootsi põllumeestest maa liitumist Euroopa Ühendusega. Rootsis olid Euroopa Ühenduse suhtes skeptiliselt meelestatud eelkõige naised, ametnikud (civil servants) ja pensionärid, kes kõik kartsid oma Rootsi ühiskonnas väljakujunenud seisundi "mahamängimist" Euroopa Liidu tingimustes. Üllatuslikult valitsesid euroskeptitsistlikud vaated ka väga noorte (18-20 aastatest) inimeste seas. Mida põhja poole minna, seda suurem oli vastuseis Rootsi liitumisele Euroopa Ühendusega.

Liitumisreferendumi eel oli Rootsis võimul nelja partei koalitsioonivalitsus. Neist moderaadid (endine Konservatiivne Partei) olid liitumise poolt, nähes Rootsi neutraliteedis liitumist takistavat tegurit. Liberaalid olid samuti liitumise poolt, soovimata lahti ütelda senisest neutraliteedipoliitikast. Samasugune oli Keskpartei positsioon. Varem oli see partei, mille toetajaskonna hulka kuulus hulgaliselt põllumehi, väljendanud Euroopa Ühenduse suhtes skeptilisi seisukohti.

Rootsi suurim erakond – Sotsiaaldemokraatlik Partei – oli veel hiljuti olnud maa liitumise vastu, kuid tegi ametlikult 1990-ndate 180 kraadise pöörde. Just sotsiaaldemokraatliku valitsuse ajal hakkas Rootsi lähenema Euroopa Ühendusele. Parteis domineeris Euroopa Liitu pooldav suund, kuid oli ka küllalt tugev euroskeptitsistlik tiib, mistõttu pikka aega kardeti, et nii nagu sotsiaaldemokraatlik partei, võib ka Rootsi ühiskond lõheneda Euroopa Ühenduse küsimuses kaheks.

Rootsi ametiühingute konföderatsioon ja teenistujate ametiliit (federation of white collar workers) olid mõnda aega liitumise vastu, seejärel muutus seisukoht liitumist pooldavaks. Isegi Rootsi põllumeeste toetas lõpuks maa liitumist Euroopa Ühendusega. Rootsi tööandjate föderatsioon on kogu aeg olnud liitumise poolt.

Kõigist selle laienemisringi kandidaatriikidest oli Soome liitumise suhtes kõige soodsamalt meelestatud. Selle üheks põhjuseks tuleb pidada ka 1980-ndate aastate lõpul 1990-ndate algul Soomet tabanud majanduskriisi, mis muutis liitumise tunduvalt atraktiivsemaks. Ajal, mil Soome esitas taotluse liitumiseks Euroopa Ühendusega, oli seal liitumise vastaseid kõigest 27%. Seejärel hakkas vastuseis tasapisi kasvama. Detsembris 1993 ületas isegi Soomes liitumise vastaste arv lühikeseks ajaks pooldajate arvu (poolt 36%, vastu 41%). Tollal oli Euroopa Ühendus just äsja lükanud tagasi Soome ettepanekud maa põllumajanduse toetamiseks. Kuid kohe, ilmselt seoses parlamendivalimistega Venemaal ja Zirinovski Soome-vastaste seisukohavõttudega, hakkas toetus Euroopa Ühendusele Soomes kasvama, jõudes taas 53%-ni poolt ja 47% vastu.

Euroopa Ühenduse peamised vastased olid põllumehed (91% neist oli liitumise vastu) ja pensionärid, kes kartsid oma seisundi halvenemist Euroopa Liidu tingimustes. Mida kõrgem oli vastanute haridustase, seda suurem oli ka nende toetus liitumisele. Suuremates linnade toetati liitumist märksa innukamalt, kui maal ja väikelinnades. Ning mida enam põhja poole liikuda, seda suurem oli vastuseis Euroopa Ühendusele.

Vahetult enne liitumisreferendumit valitses Soomes nelja partei paremtsentristlik koalitsioonivalitsus. Neist suurim, agraarse taustaga Keskpartei (Keskustapuolue, praegu Suomen Keskusta), oli liitumise suhtes mõõdukalt positiivsel seisukohal. Rootsi Rahvapartei suhtumine liitumisse oli reservatsioonideta positiivne, nagu ka Rahvusliku Koalitsioonipartei (Kansallinen Kokoomus) puhul. Valitsusparteidest oli liitumise vastu suhteliselt väikese toetajaskonnaga Kristlik Liit.

Suurim tollane opositsiooniline erakond – Sotsiaaldemokraatlik Partei – liikmeskonna enamus (52%) toetas maa liitumist. Vastu oli üksnes Vasakliit ning Maapartei (Maaseutupuolue).

Soome tööstusorganisatsioonid (tööandjate ja ametiühingute keskliidud) olid 100%-liselt liitumise poolt. Vastu oli üksnes Põllumajandustootjate Keskliit.

Norras oli võrreldes teiste selle laienemisringi kandidaatmaadega kõige enam Euroopa Ühenduse vastaseid. Alles 1990. aastaks kasvas Norras Euroopa Ühenduse pooldajate arv suuremaks vastaste arvust, kuid sel ajal oli veel väga palju inimesi, kes ei olnud oma isiklikku seisukohta välja töötanud. Seejärel hakkas aga Euroopa Ühenduse vastaste arv kiiresti kasvama (mais 1993 oli Norras 51% vastu ja 30% poolt; detsembris 1993 60% vastu ja 28% poolt). Viimastel kuudel enne referendumit kasvas liitumise pooldajate arv taas mõnevõrra, ületamata siiski vastaste arvu.

Norra eurodiskussiooni põhiküsimusteks olid põllumajandus ja kalandus, ning debatt kulges äärmiselt emotsionaalses õhkkonnas. Norralaste jaoks tekitas sõna "liit" (union; teatavasti oli ette teada, et hakati Euroopa Ühendust hakatakse alates 1995. aastast nimetama Euroopa Liiduks) negatiivseid semantilisi assotsiatsioone (see seostus sajanditepikkuse personaaluniooniga Rootsi ja Taaniga).

Euroopa Ühenduse pooldajaid leidus Norras peamiselt maa lõunaosast ja suurematest linnadest. Naised olid Euroopa Ühenduse suhtes meestest tunduvalt skeptilisemad. Kõige enam leidus Euroopa Ühenduse pooldajaid 25-45 aastaste inimeste seas, sellest vanusegrupist nooremad ja vanemad olid enamasti liitumise vastu. Ootuspäraselt oli enamus põllumeestest ja kalandusega seotud inimestest Euroopa Ühenduse suhtes negatiivselt meelestatud.

Norra Tööpartei (Venstre; peasekretär Gro Harlem Brundtland) juhtkond toetas aktiivselt Norra liitumist Euroopa Ühendusega, kuid parteis oli tugev siseopositsioon rohujuure tasandil. Sellest hoolimata võitis Tööpartei valimised vahetult enne referendumit.

Suurimad opositsiooniparteid – Konservatiivne Partei (Höire) ja parempoolne Progressipartei – olid samuti liitumise poolt ning kaotasid vahetult enne referendumit peetud valimistel suure osa oma toetusest. Vahetult enne referendumit olid Norra liitumise vastu Kristlik Rahvapartei, Sotsialistlik Vasakpartei ja Keskpartei. Eriti viimane, kui põllumajandusega seotud sotsiaalsete gruppide esindaja.

Olulisematest huvigruppidest nägi Norra töösturite assotsiatsioon Euroopa Liidus väljakutset Norra majanduslikule konkurentsivõimele. Norra ametiühingute föderatsioon suhtes liitumisse skeptiliselt, eriti selgelt olid liitumise vastu kalatööstuse ja põllumeeste liidud.