Euroopa Liiduga ühinemine on Eesti jaoks oluline poliitiline, kultuuriline ja eksistentsiaalne probleem. On vist loomulik, et säärase tähtsusega otsused peaksid põhinema maksimaalsel võimalikul legitiimsusel. Juba mitu aastat on Eestis üritatud teha propagandat Euroopa Liidu poolt ja viimasel ajal ka mõnevõrra Eesti liitumise vastu¹. Eesti puhul võib juba rääkida ametlikust europropagandast, sest vastavad institutsioonid tegutsevad meil juba aastaid, kuigi nende tegevus pole tavakodaniku jaoks alati "nähtav".

Avaliku arvamust mõjutab olulisel määral informatsioon, mida saadakse üsna mitmest allikast, mille seas tähtsaimaks tuleb pidada ajakirjandust. Euroopa Komisjoni eestvõttel läbi viidud viimase nn. Kesk- ja Ida-Euroopa Eurobaromeetri (Central and Eastern Eurobarometer, lühendina CEEB)² uuringu andmetel väitis vaid 6% Eesti elanikest, et nad pole kunagi "näinud, lugenud ega kuulnud" Euroopa Liidust. Seevastu 11% Eesti elanike väidavad end saavat Euroopa Liidu alast informatsiooni "iga päev", 44% "vähemalt korra nädalas" ja 30% arvates jõuab informatsioon Euroopa Liidust nendeni "vähemalt korra kuus". Eesti kuulub nende maade hulka, kus rahvuslikku trükiajakirjandust peetakse üheks olulisemaks informatsiooniallikaks Euroopa Liidu küsimustes. 77% Eesti elanikest mainib ses suhtes oluliste informatsiooniallikatena oma maa ajalehti, 21% oma maa ajakirju. Rahvuslikku televisiooni peab euroinformatsiooni allikana oluliseks 74% ja raadiot 66%. Nagu näeme, on Eestis traditsiooniliselt kõige olulisemaks informatsiooniallikaks trükiajakirjandus.

Kuid ajakirjandus ei ole ainus informatsiooniallikas. Infokanali alusel on teabelevi hakatud jagama nn. formaalseks ja mitteformaalseks. Formaalse infolevi puhul jõuab informatsioon tarbijani mingi meediumi (olgu selleks siis ajakirjandusväljaanne, raadio või televisioon) vahendusel, läbides seejuures teatud "informatsioonilisi filtreid". Teisiti öeldes käib info läbi ajakirjanike ja toimetajate käest, kes teevad mahukas informatsioonivoos omapoolse valiku. Mitteformaalse infokanali puhul siirdub informatsioon inimeselt inimesele "tsenseerimata", vahetul kontaktil. Nagu hiljem näeme, võime ka Eesti eurodebati Interneti lehekülgi tänu selektsiooni puudumisele pidada üheks mitteformaalse infokanali eriliigiks. Mõlemal infokanalil on eeliseid ja puudusi. Ajakirjandusliku infolevi puhul on suurem tõenäosus, et oluline info saab infomürast "väljafiltreeritud", samas kui mingi osa vajalikust informatsioonist võib paratamatult kaotsi minna. Mitteformaalse infokanali puhul valitseb oht, et levima hakkab kontrollimatu valeinfo (kuulujutud). Mitteformaalsel infokanalil, mis saab suure osa "alginformatsioonist", on oluline osa mõtteliste stereotüüpide väljakujundamisel ja võimendamisel.

Tulles nüüd tagasi viimase CEEB uuringu juurde näeme, et tervelt 11% Eesti elanikest peab oluliseks allikaks töökohtadelt vahetult saadavat informatsiooni. Arvestades ajakirjanduse suurt osatähtsust Eesti elanike informeerimisel, tuleb seda näitajat pidada küllaltki tähelepanuväärseks. Seejuures on märkimisväärne ka fakt, et tervelt 9%  Eesti elanikest peab Internetti oluliseks allikaks Euroopa Liidu alase informatsiooni osas. Sama suur (9%) on see arv üksnes Sloveenia puhul, kes on ka Euroopa Liidu kandidaatmaadest majanduslikult üks arenenumaid. (Võrrelduseks olgu öeldud, et vaid 4% eestlastest pidas oluliseks infoallikaks Eesti valitsuse poolt pakutavat Euroopa Liidu alast informatsiooni).

Internet on infomeediumina üheaegselt elitaarne ja demokraatlik. Ühelt poolt on juurdepääs Internetile hakanud ühiskonda jagama nn. infoeliidiks ja infoproletariaadiks, teisalt on Internet süsteem, milles seni puudub igasugune "tsensuurina" käsitletav info selektsioon. Tulles tagasi Euroopa Liitu puudutava teabelevi juurde näeme, et ka sel teemal võib Internetis leida väga erinevat materjali. Alates Euroopa institutsioonide ametlikest kodulehekülgedest, lõpetades Hyde Park tüüpi vaba diskussiooni foorumitega, nagu seda on näiteks Eesti eurodebati arvamuste kodulehekülg (http://www.euro.ee). Mainitud kahe kategooria "vahele" jäävad teatud seisukohavõtte ja valikuliselt ka muid materjale vahendavad koduleheküljed, nagu "Eesti Euroskepsise Kodupesa" (http://www.euroskepsis.ee).

Tänu selektsioon täielikule puudumisele võime Eesti eurodebati lehekülgi pidada küllalt heaks "rohujuuretasandi" arvamuste kajastajaks, mida Eesti ajakirjandusel tasuks jälgida. Lühikese ajaga on nendele lehekülgedele kogunenud silmapaistvalt suur hulk nii sisult kui vormilt tsenseerimata arvamusavaldusi. Seejuures on juba praegu märgata, et mõned "rohujuuretasandi" mitteformaalse diskussiooni küllaltki levinud argumentidest ei leia kajastamist ajakirjanduse veergudele jõudvas diskussioonis ja vastupidi. Seetõttu on igati tervitatav, et "Eesti Päevaleht" on hakanud oma lugejakirjade leheküljel avaldama argumenteeritumaid seisukohavõtte Eesti eurodebati netileheküljelt³.

Vaatleksimegi lähemalt, mis on muutunud Eesti ajakirjanduslikus eurodiskussioonis viimase aasta jooksul, kasutades mingil määral võrdlusmaterjalina eelmisel aastal Euro-uuringute Keskuse egiidi all tehtud põhjalikumat uuringut⁴. Eesti ajakirjanikud on sunnitud töötama informatsioonikriisi olukorras, kus järjest raskemaks muutub olulise informatsiooni eraldamine ebaolulisest, mistõttu ajakirjanikel tuleb paratamatult teha valik ja spetsialiseeruda teatud alaküsimustele, mis muudaksid arenemisjärgus oleva Eesti eurodiskussiooni argumenteeritumaks. Seetõttu tundub mõttekas jälgida ka Eesti eurodebati lehekülgedel väljaöeldud arvamusavaldusi, tegemaks kindlaks, millised küsimused tunduvad Eesti tavakodaniku jaoks huvipakkuvad ja millised teemad Eesti eurodiskussioonis ajakirjandusliku informeerimise seisukohalt ebapiisavalt kaetud või hoopis katmata⁵. Teisalt paistab mõningate "rohujuuretasandil" väljendatud mõttemallide ja stereotüüpide tagant üsna sageli väitlejate silmapaistev ignorants, millele on juba juhitud tähelepanu⁶.

Kõigepealt tuleb nentida, et üsna ootuspäraselt on eurodiskussioon Eestis viimase aasta jooksul muutunud senisest konkreetsemaks. Enam ei püüta rääkida üksnes üldistest majandus- ja julgeolekupoliitilistest kaalutlustest, vaid üritatakse esialgu küll tagasihoidlikult anda vastust ka küsimusele, milliseks kujuneb liitumise mõju tavakodaniku seisukohalt. Nii näiteks väljendab Avo-Rein Tereping "Postimehe" veergudel muret steriliseeritud europiima negatiivse mõju üle eestlaste tervisele⁷. Eesti ajakirjanduses on konkreetsemaltki käsitletud Eesti piimatööstuse probleeme Euroopa Liidu hügieeninõuete valguses⁸. See on vaid üks näide eurodiskussiooni "konkretiseerumisest". Mõningaid pisiasju on Eesti ajakirjandus kippunud isegi üle võimendama, nagu näiteks küsimust puitharjade välja vahetamist piimatööstustes ja riidekappide pealsete kaldu ehitamist⁹.

Mõningates küsimustes on Eesti ajakirjanduslik eurodiskussioon siirdumas juba põhimõttelisi probleeme lahkavalt diskussioonilt liitumisega seotud protseduuriliste üksikasjade valgustamisele. Mõnikord on püütud seda isegi teha teoreetiliselt, mänguteooriate valguses¹⁰. Ajakirjanduses on seni üsna vähe käsitletud Eesti liitumisläbirääkimiste lähtealuseid ning tutvustatud Eesti avalikkusele küsimusi, milles Eesti asub taotlema endale Euroopa Liidus teatavaid eritingimusi. Kuid päris mööda ei ole neist küsimustest siiski mindud¹¹.

Mitmesuguste uuringute tulemustele toetudes võib teha järelduse, et isiklikul tasandil pole eestlased Euroopa Liiduga ühinemisega kaasnevaid võimalikke positiivseid muutusi endale veel kuigi selgelt teadvustatud. Mõningal määral osatakse tähelepanu pöörata eeldatavale liikumisvabaduse suurenemisele, kusjuures selle all mõistetakse põhiliselt viisavaba reisimise võimalust, harvem osalemist Euroopa Liidu tööjõuturul (sest tegelikult jäävad alles üsna olulised kultuuri-, eelkõige keelebarjäärid, mis piiravad tööjõu "vaba" liikumist). Ettevõtete tasandil on teadvustunud arusaam konkurentsivõime tugevnemisest, mille hinnaks peaks küll olema paljude ettevõtete pankrot. Ühiskonna kui terviku tasandil seostatakse senist arengut euroopaliku äri-, poliitilise ja olmekultuurilise keskkonna levikuga Eestis. Eesti eurodebati leheküljel kirjutab Ülo Laanoja: "Kõigile eelnevatele "JAH" öelnute argumentidele, milledest mõistliku alternatiivi puudumine on olulisim, lisaksin suureneva lootuse ja võimaluse, et ka Eesti poliitikas hakkavad lõpuks mingilgi määral toimima Euroopa kultuurisfääris levinud ja aktsepteeritud poliitilised moraali- ja väärtusnormid". Riigi tasandil nähakse kõige olulisema faktorina julgeoleku suurenemist (põhimõttel: "parem pool muna kui tühi koor!"). Seejuures ei asenda Euroopa Liidu liikmestaatus kvaliteedi ja hinna suhtelt mingil juhul NATO poolt pakutavat julgeolekut¹².

Küllalt levinud on nägemus, et Euroopa Liidu liikmeksastumise puhul hakkab Euroopa raha voolama Eestisse erinevate abiprogrammide ja sealsete firmade otseste ning portfelliinvesteeringute näol. Oletatakse sedagi, et Eesti liitumisel Euroopa Liiduga on areng väga laiades joontes siiski ennustatav (äärmiselt negatiivseid arenguid peetakse lihtsalt välistatuks), väljajäämise korral ei saa aga tänu Eesti geopoliitilisele asendile enam olla absoluutset kindlust mitte millegi suhtes. Ning ka majanduslikus mõttes ei suuda Eesti kunagi kujuneda piisavalt tugevaks iseseisvaks free-lanceriks, kes võib valikuliselt ignoreerida Euroopa Liidu üldist  väliskaubanduspoliitikat. Kuid samas on selge, et ka Euroopa Liidu liikmena jääb Eesti "väikeaktsionäriks", kelle võimalused mõjutada sealseid protsesse on enam kui tagasihoidlikud.

Ka Euroopa Liidu pooldajad ei eita tihtipeale liitumise negatiivseid tagajärgi, kuid on samas siiski veendunud, et liitumise positiivsed aspektid kaaluvad üles liitumise negatiivsed tagajärjed. Lõppude lõpuks tehakse enamus olulisi (nii poliitilisi kui ka mittepoliitilisi) otsuseid kasu ja hinna (costs and benefits) vahelist bilanssi hoolikalt kaaludes. Kui kõrgeks (või madalaks) see kujuneb, ei oska praegu veel keegi ammendavalt öelda. Kui Euroopa Liitu astumine oleks seotud üksnes positiivsete või ka üksnes negatiivsete aspektidega, poleks eurodiskussiooni Eestis tõepoolest vajagi. Eesti eurodebati lehekülgedel on Euroopa Liitu pooldavate seisukohtadega esinenud inimesed, keda Andrei Hvostov on "Eesti Päevalehe" veergudel nimetanud "resigneerunud euroskeptikuteks", liigitades viimaste sekka ka meie väljapaistvamad eurooptimistid alates välisminister Toomas Hendrik Ilvest¹³. "Resigneerunud euroskeptikud" ei suhtu Eesti perspektiivi liituda hurraa-optimismiga, kuid peavad seda lihtsalt kahest halvast paremaks variandiks.

Üks esimesi küsimusi, mis tekitab poleemikat on küsimus projekti maksumusest. Kristiina Ojuland¹⁴ toob "Postimehes" ära peamised Eesti liitumise "kuluartiklid" (sissemaksed Euroopa Liidu eelarvesse, kulutused diplomaatilisele korpusele ja Brüsseli lobbistidele). Seevastu liitumisest eeldatavasti tõusvat majanduslikku efekti on tunduvalt raskem välja arvutada. Ja kuigi mõned "eestlusskeptikud" püüavad väita, et on väga tore lasta Euroopal end rahaliselt poputada, kuid skeptikud Eesti eurodebati lehekülgedelt kipuvad meelde tuletama, et "tasuta lõunaid pole olemas". Nende arvates on Euroopa Liidu toetussaldo lõpuks ikkagi negatiivne¹⁵. Kuid tegelikult võib isegi tihti korratud väide Eesti maksukoormuse suurenemisest Euroopa Liidus osutuda paikapidamatuks¹⁶. Eestis on muutunuid kombeks appelleerida ebapopulaarsete otsuste läbisurumisel sageli just Euroopa Liidu praktikale. Sellele on püütud viidata lisaks astemelise tulumaksu sisseseadmisele ka näiteks mootorsõiduki¹⁷ ja tubakatoodete aktsiisimaksu tõstmise puhul¹⁸.

Üheks olulisemaks argumendiks Eesti astumisele Euroopa Liitu peetakse endiselt Idast tulenevat ohtu, mis jääb alles ka praeguse hapra sõltumatuse tingimustes. Eestil on seega valida üksnes Ida ja Lääne vahel, kolmas võimalus (nendevahelisse "halli" tsooni jäämine) on illusoorne ja tähendab pikemas perspektiivis ikkagi "integratsiooni Idaga". Eesti ajakirjanduses on seda väidet üsna järjekindlalt propageerinud Enn Soosaar¹⁹. David Vseviov on sel puhul kirjutanud, et "kahjuks on absoluutne vabadus siin piirkonnas lihtsalt peibutav ajutine miraaz"²⁰. Kuid just selle väite on suur osa Eurodebati lehekülgedel sõnavõtnutest asetanud küsimärgi alla. Maailm pole enam rangelt bipolaarne, väidavad Eesti euroskeptikud. Ka eurooptimistid möönavad, et maailm tervikuna pole tõepoolest enam bipolaarne, kuid meie regioonis valitseb (võib-olla ajaloolise anomaaliana) endiselt selge vastandus Idaks ja Lääneks. Esialgu on Euroopa Liidu põhjendamisel Eestis veel suhteliselt harva viidatud analoogilistele tendentsidele teistes regioonides (eelkõige Põhja-Ameerikas ja Ida-Aasias), mistõttu Euroopa majandusalases koostöös tuleks näha üks olulisemat võimalust regiooni globaalse konkurentsivõime parandamiseks²¹.

Kui vaadelda mõningate avaliku arvamuse küsitluste tulemusi (kasvõi viimase CEEB andmeid), siis torkab silma asjaolu, et üsna paljudel juhtudel on eestlaste Euroopa Liitu puudutavad mõttemallid mujalt üle võetud.  Nagu teisedki Ida-Euroopa elanikud, arvavad ka eestlased, et maa Euroopa Liiduga ühinemise puhul on suurimateks kaotajateks eelkõige põllumajandus ja pensionärid, kuigi arvestades praegust olukorda Eesti põllumajanduses ja sotsiaalsfääris ei pruugi see sugugi nii olla²². Siinkohal on raske vastu vaielda professor Kaido Jaansonile, kelle arvates paljud Eesti euroskeptikute seisukohad on üsna valmis kujul imporditud Euroopa aatekaaslastelt²³. Ülevõetud stereotüübid pärsivad sisuliselt eurodiskussiooni, sest nende tõttu võib midagi olulisemat jääda tähelepanemata. Euroopa Liidu põllumajanduspoliitika on leidnud Eesti ajakirjanduses põgusat kajastamist²⁴, sotsiaalpoliitika aga praktiliselt mitte. Parimal juhul nenditakse üksnes Eesti sotsiaalpoliitika mahajäämust Euroopa standarditest²⁵.

Eurointegratsiooni "võitjate" osas erinevad eestlaste arusaamad juba olulisemal määral teistes kandidaatmaades levinud stereotüüpidest. Eestlaste arvates peaksid eurointegratsiooni protsessis "võitma" eelkõige riigiametnikud, ja mitte eraettevõtlus, nagu arvatakse mujal Kesk- ja Ida-Euroopas. Enamusele tavakodanikest on jäänud mulje, et poliitikud ja tippametnikud püüavad seda loomulikku protsessi enda huvides liigselt forsseerida, lootuses leida uusi võimalusi isiklikuks karjääriks Euroopa struktuurides. See aga tekitab ühiskonnas paratamatult asjatuid pingeid, sest tavakodaniku võimalused nii olulisel määral ei muutu. Kuna ametnike maine on niigi madal ja eurointegratsiooni käigus näib nende võim üksnes kasvavat (seda ei eita lõpuks ka liitumise pooldajad), siis on üsna loomulik, et Eesti euroskeptikute üheks olulisemaks argumendiks on saamas bürokraatia mõttetu juurdekasv. Hiljuti läbis ka Eesti ajakirjandust teade, et Brüsseli soovitusel peab Eesti suurendama oma põllumajandusläbirääkimiste delegatsiooni tervelt 100 ametniku võrra²⁶.

Eesti esieuroskeptikuks pürgiv Uno Silberg on toonud ühe tema arvates olulisema argumendina eurofunktsionääride sissetulekuid, mis ulatuvad Eesti tavakodanike jaoks ulmeliste suurusteni. Silberg kirjutab, et ka "nimetu tõlk" saab Brüsselis 100 000 Eesti krooni kuus ning et Europarlamendi liikmel on õigus palgata endale abilisi 120 000 krooni eest kuus lisaks neile 42 000 kroonile, mis on eraldatud parlamendiliikme esinduskuludeks²⁷. Tegelikult võiksid Eesti ajakirjanikud valgustada Brüsseli "eurokraatide" ja seal töötavate spetsialistidele esitatavaid nõudmisi, sealseid konkurentsi- ning töötingimusi, misjärel muutuks ehk Brüsseli palgatasegi Eesti tavakodanikule natuke mõistetavamaks. Seni on "Brüsseli elu" Eesti ajakirjanduses käsitletud üsna põgusalt ja möödaminnes²⁸.

Kuid samas Eesti võib ametnike negatiivne stereotüüp osutuda isegi kaudseks argumendiks Euroopa Liidu poolt. "Parem on kui otsustab bürokraat Brüsselist, kellel pole vähemalt isiklikku kasuhuvi Eestis kui et seda teeb väga küsitava huvideringiga kohalik tegelane" - nii väidab Madis Metsis eurodebati netileheküljel ning paljud näivad nõustuvat tema arvamusega. Seega, kui asetada vastakuti "euro- ja estobürokraadid", kuulub küllalt paljude eelistus pigem esimesele kategooriale. Ametnike puhul on ajakirjanduses jõutud isegi kahelda nende lojaalsuses Eesti riigile²⁹.

Euroopa Liidu puhul on problemaatiliseks tunnistatud asjaolu, et liidul puudub oma "nägu", st. otsusetegemise protsess on sedavõrd hajutatud, et vastutuse küsimus kipub ähmastuma. (Tegelikult on see piisavalt segane ka Eesti omamaiste riiklike struktuuride puhul). Otsusetegemise mehhanismid Euroopa Liidus on mõistagi keerulised, kuid ka siin peaks Eesti ajakirjanikel põhimõtteliselt avanema võimalus spetsialiseerumiseks konkreetsetele küsimustele.

Eesti meedias on loodud pilt euroregulatiivide negatiivse mõjust meie praegusele võrdlemisi liberaalsele majanduskeskkonnale. Euroopa Liidu poolt dikteeritud sotsiaalpoliitikat on harjutud käsitlema täiendava (võib-olla ka ülejõukäiva) lisakoormana Eesti majandusele. Mõned välisinvestorid (näiteks Ernesto Preatoni) on juba praegu väljendanud seisukohta, et Eesti ühinemisel Euroopa Liiduga oleks mõistlik minna otsima uusi maid, kus saaks vabamalt harrastada oma senist majandustegevust³⁰. Eesti majanduspoliitika lähenemisel Euroopa Liidule on euroskeptikute poolt seostatud ka strateegiliselt tähtsate majandusharude siirdumisega välismaalaste kätte³¹. Teistsuguses sotsio-kultuurilises keskkonnas (näiteks Leedus) võiks sellest kujuneda märksa olulisem argument.

Endiselt on üsna levinud ka arusaam mõningate madala konkurentsivõimega Eesti majandusharude väljasuremisest Euroopa Liidu tingimustes³². Eelkõige mõeldakse selle all põllumajandust³³. Eesti eurodebati leheküljel kirjutab Mauri Saarend järgmist: "Majanduslikult ei oma EL pikas perspektiivis mingit šanssi Kagu-Aasia või USA vastu. Piirid on suletud konkureerivale kaubale, tööjõud on laisk ja ülemakstud, tänu mittepaindlikule tööturule on suur tööpuudus. Rahvastik vananeb kiiresti". Üheks Eesti euroskeptikute argumendiks on ka hirm, et Euroopa Liiduga ühinemise puhul hakkab tööle negatiivne ühendatud anumate printsiip - Itaalia autotööstuse streik või ikaldus Hispaanias hakkavad kaudselt mõjutama ka meie rahakotti. Tururegulatsioon ja majandusliku stabilisatsiooni meetmete rakendamine Euroopa Liidus on teemana keeruline ning Eesti ajakirjanduses on see valdkond vähemalt esialgu suures osas katmata. Mõistagi nõuab Euroopa Liidu siseturu avardumisega seotud teemadering ajakirjanikult tohutut kompetentsi.

Üks olulisi küsimusi, mis Eesti ajakirjanduslikus eurodiskussioonis on suhteliselt harvem esile kerkinud, on rahvastiku migratsiooniga seonduvad küsimused. Eesti eurodebati Interneti lehekülgedel torkavad üllatavalt sageli silma üsna kergesti rassistlikeks tembeldadavad arusaamad, mille võiks rahvapäraselt formuleerida alljärgnevalt: Euroopa Liitu tuleks pürgida selleks, et tiblast lahti saada ja sinna pürgimist tuleks vältida selleks, et neegrid siia ei tuleks. Euroopa Liidus migratsioonipoliitika on valdkond, mille kajastamine Eesti ajakirjanduses on siiani olnud ebapiisav. Kuna omamaine asjalik diskussiooni selles küsimuses puudub, siis vahendatakse Eesti kultuuriajakirjanduses teiste maade kultuurigurude seisukohti ³⁴.

Samas on väidetud, et Euroopa Liidu soovitused Eesti kodakondsuspoliitika reguleerimiseks võivad Eestis tekitada vastuseisu liitumise suhtes. Euroopa Liidu tegevuses võidakse hakata lihtsalt nägema surveavaldust Eesti riigile, mis kõigele lisaks on ka Venemaale igati meelepärane³⁵. Küsimus on selles, et Euroopa Liidus valitseb teistsugune suhtumine: tähtsaks ei peeta mitte rahvusi vaid kodanikkonda³⁶. Andrei Hvostovi arvates vastab Euroopa Liidu arusaam riigi otstarbeks praegu rohkem eestivenelaste kui eestlaste arusaamadele³⁷. Järgneva kolmekümne aasta olulisimaks probleemiks ongi peetud muulaste integreerimist Eesti kultuuri- ja keelekeskkonda, mida mõjutab juba olulisel määral Euroopa kultuuriline identiteet³⁸. Seejuures arvab Rein Taagepera, et Eestis kultuuriliselt kinnistunud venelaskond kujuneb omalaadseks vastukaaluks siia elama asunud ingliskeelsetele lõuna-eurooplastele. Eestivenelaste paremiku lahkumises on püütud isegi näha karuteenet praeguste eestlaste nooremale põlvkonnale³⁹.

Seda, mis puudutab Eesti väljavaateid läbirääkimistel Euroopa Liiduga ning sealsete poliitiliste ringkondade suhtumist Eesti liikmestaatusse, on Eesti ajakirjandus siiani püütud üsna regulaarselt kajastada. Käsitletud on ka Eestile negatiivseid suundumusi⁴⁰ ja küsimust liitlaste otsimisest kasvõi teiste potentsiaalsete liikmesriikide hulgast. Ka Euroopa Liidu liikmesriikide avaliku arvamuse suhtumine liidu laienemisse on leidnud piisavat kajastamist (näiteks kaks korda aastas läbi viidava nn. Eurobaromeetri ja teiste küsitluste andmete baasil)⁴¹.

Siiani on Eesti ajakirjanduses ilmunud üsna vähe materjale, milles üritataks võtta vaatluse alla Eesti Euroopa Liiduga ühinemise kultuurilisi aspekte. Ohtu Eesti rahvuskultuurile ja rahvuslikule identiteedile on püüdnud manifesteerida enamik Eesti euroskeptikutest. Probleem taandub suures osas küsimusele, kui palju on Eesti kultuuri ikkagi "eesti", kui palju "euroopa" või laiemas mõttes "lääne" kultuur. Eurodebati leheküljel kirjutab Jaak Laineste, et "kultuuriruumilt oleme me osast Euroopast üsna kaugel (Vahemeremaad), näiteks Kanadale või USA-le oleme me kahtlemata lähemal kui neile". Eesti kultuuriajakirjanduses on muutunud heaks kombeks viidata aegajalt Soome kogemusele Euroopa Liidus ning seda ka kultuuriküsimustes⁴². Samas on väidetud, et suhetes Euroopaga on Eesti endiselt marginaalses ennastotsivas seisundis, sõltumata sellest, mida väidab Eesti ametlik europropaganda⁴³.

Veel üks teema, mis on oluliselt määral "katmata" on küsimus keskkonnanõuete karmistumisest Eesti astumisel Euroopa Liitu. Seni on seda probleemi Eesti ajakirjanduses üksnes möödaminnes mainitud⁴⁴. Looduskaitsega (mis tegeleb liikide ja eluslooduse mitmekesisuse kaitsmisega) seotud küsimused peaksid olema mõnevõrra lihtsamalt lahendatavad⁴⁵.

Eurodiskussiooni seisukohalt on oluline, et Euroopa, mille üle vaidlevad Euroopa Liidu pooldajad ja vastased, on pigem metafoor. Eesti eurodebati netileheküljel kirjutab keegi sel puhul üsna tabavalt: "Liidu pooldajad ja vastased on enda jaoks erinevad Eurod konstrueerinud, ollakse aia poolt ja aiaaugu vastu". Ka väidet "Eesti kuulub Euroopasse" võib diskussiooni seisukohalt tõlgendada mitmeti: kas jaatavalt (kui Eesti loomuliku Euroopasse kuuluvuse institutsionaalset "ära vormistamist") või eitavalt (milleks meile liitu kuulumine, kui asume niikuinii Euroopas). Seega pole ka selget psühholoogilist põhjust, miks peaks (ei peaks) Eesti kuuluma Euroopa Liitu. Eesti euroskeptikute seas väga laialt levinud stereotüüpse vormel "ühest liidust me alles tulime..." vältimiseks on Andres Tarand pakkunud välja kasutada Euroopa Liidu (lühendina EL) asemel Eesti nimetust Euroopa Unioon (EU)⁴⁶.

Paljude Eesti euroskeptikute ja muidu euroasjandusse jahedalt suhtuvate inimeste seas üsna laialt levinud arusaam, et Eesti astumine Euroopa Liitu on igal juhul enneaegne ning selle järele puudub vähemalt praegu vajadus. Lastagu Eestil vähemalt paarkümmend aastat "täisiseseisvust" nautida, siis võib ju Eesti ühinemine Euroopa Liiduga osutuda isegi vajalikuks. Kuid spekulatsioonides võib minna ju veelgi kaugemale. Eesti eurodebati lehekülgedel kirjutab Kalle Klauks: "Euroliidu pooldajad oma arutlustes ei mõtle, mis juhtub pärast Euroliitu. Ajalugu ei lõpe kunagi. Ilmselt mureneb Euroliit aastal X, tuhandeaastased riigid ja riikide liidud on utoopia. Pärast seda päeva X on aga Eesti palju hullemas kriisis kui olles pidevalt vaba ja sõltumatu riik". Protsess on olnud kiirem vastavate mentaalsete struktuuride arengust.

Tegelikult oleks Eestil juba vaja konkreetsemaid uurimusi, mis näitaksid, kui palju tõusevad ühed või teised hinnad, maksud, palgad ja muud kulutused. Seejuures võivad tulemused ikkagi osutuda ennustamatuteks, sest üsna palju on raskestimääratletavaid või lausa määramatuid faktoreid. Juba Soome kogemus näitas, et paljud arengud osutusid pärast maa ühinemist Euroopa Liiduga tihtipeale prognoositule suisa vastupidisteks. Seetõttu on üsna arusaadav, et ükski meie poliitik või majandusteadlane ei soovi sel moel oma mainet rikkuda.

Samas näib, et diskussioon Euroopa Liidu küsimustes on Eestis muutumas juba vältimatuks. Mingist hetkest alates toimib väitlus juba iseenesest ning oleks vist parem, kui selles osaletaks tõsiseltvõetavate argumentidega. Vastasel korral ei jäägi meil muud üle, kui nõustuda ühe Euroopa Liitu skeptiliselt suhtuva seisukohavõtjaga, kes Eesti eurodebati leheküljel ütleb: "Argumente on palju, kuna aga sisuline poleemika puudub, siis ei torma ka pea ees poolt hääletama, sest ei soovi jalad ees välja tulla".

1 Vt. näiteks: Leito, Vello; Silberg, Uno. Euroopa Liit tagantvaates.- Tln.: TEE Toimkond, 1998.-
124 lk.; Silberg, Uno. Euroopa Liit vajab meid, mitte vastupidi // Sinu Kroon : Eesti Ekspressi ärilisa.- 1998.- Nr. 26 (oktoober).- Lk. 12-15.
2 Central and Eastern Eurobarometer : Public Opinion and the European Union (10 countries survey) : March 1998.- S.l.: European Commission, 1998; eesti keeles tutvustatud lühendatult: Mida kandidaadid arvavad Euroopa Liidust // Euroopa Dialoog.- 1998.- Nr. 2 (Märts-Apr.).- Lk. 26-28.
3 Eurobaromeeter Internetis // Eesti Päevaleht.- 1998.- 17.sept.; 24.sept.; 1.okt.; 8.okt
4 Talts, Mait; Kirch, Aksel. Eesti ja Euroopa Liit: poolt ja vastu eesti ajakirjanduses // Akadeemia.- 1998.- Nr. 1.- Lk. 3-21; Nr. 2.- Lk. 227-245.- Bibl. 138 nim.- (Summary: Estonia and the European  Union: Pro and contra in the Estonian press, p. 412-413).
5 Mõningaid siinkäsitletud küsimusi olen püüdnud valgustada ka Eesti ajakirjanduses, vt.: Talts, Mait. Eesti vajab eurodiskussiooni : Euroopa Liidu üle vaieldes on vähe argumente // Postimees.- 1998.- 10. aug.; Talts, Mait. Eesti eurodiskussioon : Sissetulekud on isemõtlemise soovist olulisemad // Postimees.- 1998.- 17. sept.
6 Hvostov, Andrei. Euroskeptikute kõrge kotkalend // Eesti Päevaleht.- 1998.- 3.juuni
7 Tereping, Avo-Rein. Miks mulle ei meeldi europiim : Steriliseeritud piim võib põhjustada allergiat // Postimees.- 1998.- 27.juuni
8 vt. näit.: Urbanik, Helen. Piimatöötlejad eurolõksus // Eesti Ekspress.- 1998.- 9.jaan.
9 vt. ka: Tomberg, Hanno. Kuidas lahkuda Euroopa Liidust? // Äripäev.- 1998.- 31.märts
10 Ennuste, Ülo. Võõrasse katedraali oma piibliga ei minda // Äripäev.- 1998.- 7.aug.
11 vt. näit.: Palk, Paavo; Mikko, Madis. Eestile sobivad Euroopa Liidu kehtestatud nõuded // Postimees.- 1998.- 10.sept.; Kalamees, Kai; Kivine, Märt. Eesti hakkab vaidlema euroametnikega // Eesti Päevaleht.- 1998.- 10.sept.; Malmberg, Kristi. Eesti esitas ELile esimesed seisukohad // Äripäev.- 1998.- 10.sept.
12 Neljas, Aap. NATO ja Euroopa Liidu maine : NATO ja Euroopa Liit turvalisuse pakkujatena // Postimees.- 1998.- 21.juuni
13 Hvostov, Andrei. Eurodebatt uue rehielamu ootuses // Eesti Päevaleht.- 1998.- 8.aug.
14 Ojuland, Kristiina. Euroopa Liidu laienemise hind : Suveräänsusega maksame kinni majandusliku ja julgeolekualase kindluse // Postimees.- 1998.- 29.mai.
15 Silberg, Uno. Euroopa Liit vajab meid, mitte vastupidi // Sinu Kroon : Eesti Ekspressi ärilisa.- 1998.- Nr. 26 (oktoober).- Lk. 12-15.
16 Uustalu, Erki. Eestlased loomas uut, suuremat Euroopat // Äripäev.- 1998.- 30.sept.
17 Reimer, Andres. Valitsus tõstab automaksu :  Aktsiis tooks eelarvesse lisaks 377 mln krooni // Äripäev.- 1998.- 15.sept.; selle seisukoha kriitikat vt.: Heinsalu, Kadi. Euroopa Liit ei nõua mootorsõidukiaktsiisi // Äripäev.- 1998.- 17.sept.; Jürgenson, Toivo. Bensiiniaktsiis - maksupoliitika peegel // Eesti Päevaleht.- 1998.- 1.okt.
18 Roosve, Raigo. Tubakaaktsiisi tõstmine viib tupikusse // Eesti Päevaleht.- 1998.- 25.juuni
19 Soosaar, Enn. Eesti teel Euroopasse: vahekokkuvõte // Looming.- 1997.- Nr. 11.- Lk. 1510-1519; Soosaar, Enn. Läki, läki NAFTA-sse.- Eesti Päevaleht. 1997, 8.juuli; Soosaar, Enn. Üksi suures ilmas vastu ei pea // Eesti Päevaleht.- 1998.- 31.juuni; vt. ka Hvostov, Andrei. Euroskeptikute kõrge kotkalend // Eesti Päevaleht.- 1998.- 3.juuni
20 Vseviov, David. Vabadus või Brüsseli kapsas? // Eesti Päevaleht.- 1998.- 14.juuni
21 Pohl, Tiiu. Eesti ajaloolise paratamatuse ees : Üksiküritajatest riikidel on vähe võimalusi // Postimees.- 1998.- 15.juuli
22 vt. ka: Traks, Kristina. EL prognoosib Eesti põllumajandusele kasvu // Äripäev.- 1998.- 10.aug.
23 Jaanson. Kaido. Euroskeptitsism - võrreldes Eestit ja Euroopa Liitu // Postimees.- 1998.- 17.juuli
24 Kivine, Märt. Euroopa põllumajanduspoliitika viskleb uutmisvaevades // Eesti Päevaleht.- 1998.- 23.apr.; Kivine, Märt. Euroopa Liit nuumab põllumeeste rahakotti // Eesti Päevaleht.- 1998.- 29.mai; Kivine, Märt. Põllumajandusreform pidurdub // Eesti Päevaleht.- 1998.- 25.sept.;
25 Veidemann, Andra. Hundiseadused ohustavad ühiskonna püsimist // Eesti Päevaleht.- 1998.- 23.juuli
26 Männik, Silva. Euroliit näitab Eestile hambaid : Eesti peab Euroopa Liidu nõudel kiirustama ametnikkonna suurendamisega // Äripäev.- 1998.- 28.sept.
27 Silberg, Uno. Euroopa Liit vajab meid, mitte vastupidi // Sinu Kroon : Eesti Ekspressi ärilisa.- 1998.- Nr. 26 (oktoober).- Lk. 12-15.
28 Vt.: Mikko, Madis. Euroopa pealinna jõukuskontrastid // Postimees.- 1998.- 20.sept.
29 Hint, Mati. Volinike aeg tagasi // Eesti Päevaleht.- 1998.- 1.märts
30 Kelder, Jaan. Preatoni hoiatab Eestit rumaluste eest // Postimees.- 1996.- 11.okt.; Lillemets, Marica. Ernesto Preatoni - mees, keda raha armastab // Luup.- 1997.- Nr. 4 (17.veebr.); vt. ka: Eurovaikus süstib umbusku : Juhtkiri // Eesti Päevaleht.- 1998.- 25.mai
31 Silberg, Uno. Euroopa Liit vajab meid, mitte vastupidi // Sinu Kroon : Eesti Ekspressi ärilisa.- 1998.- Nr. 26 (oktoober).- Lk. 12-15.
32 Sillaste, Raul. Euroopa liit - rahvusriigi lõpp? // Sõnumileht.- 1998.- 16.juuni; Pärgmäe, Aivar. Ühelehmapidajaid ootab tume tulevik // Eesti Päevaleht.- 1998.- 7.juuli
33 Euroopa Liit kui valuvaigisti : Juhtkiri // Äripäev.- 1998.- 28.sept.
34 Eco, Umberto. Kolmanda aastatuhande migratsioonid // Sirp.- 1998.- 20.aug.
35 Made, Vahur. Kas Sõssujevi antud lootus kestab? // Postimees.- 1998.- 19.märts; Made, Vahur. Eesti välispoliitika on  muutumas : Euroopa Liit kallutab Eestit  järeleandmistele Venemaa suhtes // Postimees.- 1998.- 26.juuni
36 Feldmann, Mati. Euroopa Liit toob rohkem head // Äripäev.- 1998.- 17.sept.
37 Hvostov, Andrei. Rahvuslik lüüasaamine või kaine mõistuse triumf // Sirp.- 1998.- 22.mai
38 Taagepera, Rein. Eesti keele ja kultuuri väljavaated Euroopa Liidu ja arvuka muulaskonna tingimustes // Sirp.- 1998.- 8.mai
39 Hvostov, Andrei. Rahvuslik lüüasaamine või kaine mõistuse triumf // Sirp.- 1998.- 22.mai
40 Palk, Paavo. Must kass pimedas Euroopa Liidus // Postimees.- 1998.- 3.okt.
41 Kivine, Märt. Euroliidu laienemisel uued toetajad // Eesti Päevaleht.- 1998.- 23.sept.
42 vt.: Kiin,  Sirje. Soome välisminister väikeste kultuuride olukorrast // Sirp.- 1998.- 24.juuli
43 Veidemann, Rein. Samasusotsingute uuel ringil // Sirp.- 1998.- 25.sept.
44 Kändler, Tiit. Erihuvid eurovaidluses // Eesti Päevaleht.- 1997.- 27.okt.; Neljas, Aap. NATO ja Euroopa Liidu maine : NATO ja Euroopa Liit turvalisuse pakkujatena // Postimees.- 1998.- 21.juuni; Kalamees, Kai; Kivine, Märt. Eesti hakkab vaidlema euroametnikega // Eesti Päevaleht.- 1998.- 10.sept.
45 Trass, Hans. Keskkonnakaitse pidurdab euroliiduga ühinemist // Eesti Päevaleht.- 1997.- 12.dets
46 Tarand, Andres. Eurobaromeetriga Eesti rõhkkondades // Eesti Päevaleht.- 1998.- 8.juuni