Euroopa riigid on EL liikmeks saanud erinevatel aegadel ja motiividel. Algselt oli ühenduse tekkeks vajalik säilitada saavutatud rahu. Samuti nägi osa riike vajadust muuta oma majandus stabiilsemaks ning leida uusi turge, muuta riigipiirid ühenduse sees kergesti ületatavaks ja inimeste liikumine mugavaks. Väikeriike aga huvitab eelkõige nende julgeolek. Nii sõjalises kui etnilise identiteedi suhtes. Kas eesti etniline ja rahvuslik (riiklik) identiteet saab kaitstud Eesti kuuludes EL-i?
1. Identiteedi uuringute taust
Teaduslikult on Eesti identiteedi temaatika huvi pakkunud ja uurimisteemaks saanud eriti peale Eesti taasiseseisvumist. Eraldumine N. Liidust tõi kaasa vastuste otsimise küsimustele: kes me olime endises liidus - kui palju oli meis säilinud soome-ugri identiteeti, kui palju baltisaksa kultuuri mõju, kui palju muutusi tõi kaasa nõukogude inimese samasustunde pealesundimine peaaegu poolsajandi jooksul - ja millisesse kitsamasse majandus-, kultuuri ja geopoliitilisse konteksti me nüüd kuulume - kas Ida-Euroopasse, Balti- või Põhjamaade konteksti? Samuti on teadlased otsinud vastuseid küsimusele, kuivõrd on meie identiteeditunnetus määratletud geneetilise pärandi kaudu, kui palju mõjutanud ajalugu ja keelekontaktid. Kuivõrd on hakanud meie identiteeti mõjutama meie tänane soov olla Euroopa riik.
Vajadus uurida rahvusliku ja etnilise identiteedi muutusi tähendab käsitleda identiteeti rahva kollektiivse eneseteadvuse fenomenina. Seega püüame vaadelda vaid ühe osa kollektiivse identiteedi (etnilis-kultuuriline meie-identiteet) kujunemise probleeme jättes kõrvale paljud teised kollektiivset samasustunnet võimaldavad identiteedid (sooline, religioosne, vanuseline jne).
Kuigi eestlased on üks väikesearvulisemaid rahvusi Euroopa mandriosas ning paljude siinse eluga kursis olevate välismaalaste jaoks on müüdiks saanud, et peaaegu kõik eestlased tunnevad üksteist, tuleks lähtuda siiski Benedict Andersoni avaldatud kontseptsioonist (Anderson, 1983), mille alusel rahvusliku samasustunde aluseks on eelkõige mõtteline kuuluvus- ja samasustunne. Erinevalt suurperest või hõimust on rahvus niivõrd suur sootsium (community), milles puhul meie-tunne ei saa tekkida isikliku kogemuse pinnal, kuna pole võimalik isegi nii väikese rahva puhul isiklikult tunda arvestatavat osa sellest inimhulgast. Tuleks ka vahet teha etnilis-rahvuslikul (ethnic) ja kodakondsus-rahvuslikul (national) identiteedil. On kujunenud selliselt, et eesti kulutuurilise identiteedi suhteid euroopa identiteediga käsitlevad rohkem humanitaarteadlased, sotsiaalteadlaste uurimisala on olnud nii etnilise kui rahva (nation) ühise identiteedi muutumise probleemid.
Ulsteri ülikooli psühholoogiaprofessor Peter Weinreich on identiteeti kui universaalset kategooriat defineerinud pigem kui järjepidevust erinevate põlvkondade vahel: kes olid meie isad-emad, vanaisad-vanaemad vaarisad-vaaremad jne ja kes on meie lapsed ning saavad olema meie lapselapsed. Selline lähenemisviis sobib nii kollektiivse identiteedi kui individuaalse identiteedi kui nähtuse süvaanalüüsiks (Weinreich, 1989). Lähtudes nii P.Weinreichi kui teiste uurijate ideedest võiks öelda, et identiteedi mõistet tuleks ilmselt käsitleda nii ajalise järjepidevuse alusel kujunenud samasustundena (kes me olime minevikus ja kes me oleme tulevikus) kui ka sarnasuse tunnetamise alusel tekkinud enesemääratlusena - kes kuuluvad laiema meie-mõiste alla.
2. Samuel Huntingtoni käsitlusviisist
Identiteedi kui kultuurifenomeni käsitlemisel pöördume kahe autori poole. Eelkõige ei saa märkimata jätta rahvusvahelises erialakirjanduses kritiseeritud kuid meil sooja vastuvõttu leidnud Samuel Huntingtoni (Huntington, 1993 ja 1996/1999) kontseptsiooni tsivilisatsioonide piiridest. Eesti kuulub Euroopasse mitte ainult oma geograafilise asukoha vaid ka ajalooliselt väljakujunenud tsivilisatsioonide piiride järgi, mis mõjutavad traditsioone, väärtusi ja üldist mentaliteeti tänapäevalgi vähemalt samavõrra kui järjest hoogu võttev globaliseerumine. Kuigi paljudele uurijatele on tundunud küsitav Huntingtoni kontseptsiooni see osa, mis käsitleb kokkupõrkeohu suurenemist tsivilisatsioonide vahel tulevikus, on siiski mitmetele eesti uurijatele saanud põhjendatud kontseptuaalseks lähtekohaks see, et piir Lääne tsivilisatsiooni ja Vene Ortodoksi tsivilisatsiooni vahel langeb osaliselt kokku Eesti idapiiriga.
Rohkem kui tsivilisatsioonide kokkupõrke teooriat tuleks Huntingtoni kontseptsioonis näha ühiste väärtuste – sarnase mõttemaailma ja identiteedi tekkimise esiletoomist. Eestis tundub, et Euroopa Liidu laienemine ongi Huntingtoni teooria realiseerimine. Eesti liitub uuesti läänemaailmaga, suhted idaga jahenevad igas valdkonnas.
Eesti identiteedi aluseks on kindlasti samad väärtused, mis iseloomustavad Lääne tsivilisatsiooni kultuure. Siia kuuluvad väärtused, mis determineerivad suurel määral sarnase arusaamise inimeste võrdsusest, inimese ja jumala vahekorrast, demokraatiast, vanema ja lapse, ülemuse ja alluva, mehe ja naise vahelistest suhetest jmt ka tänapäeval.
Etniline identiteet koosneb mitmest seda determineerivast tegurist, mille kombinatsioon on ilmselt ajalooliselt välja kujunenud ning iga rahva jaoks unikaalne. Eestlaste jaoks on etnilise identiteedi tekkimise protsessis määravaks kujunenud kahtlemata eesti keel ja eesti keelel baseeruv kultuur. Keel on üks tegureid, mis eestlastele mõnevõrra rohkem kui näiteks ühine usk või traditsioonid võimaldab ühist eneseteadvust, meie-tunde tekkimist ja kollektiivset vastandamist teistele rahvustele. Ühise keeleruumi kaudu levivad ühised arusaamad, mõtteviis, mentaliteet, hoiakud, tavad jne. Eesti keele tähtsuse tunnetamisele eesti identiteedi kujunemisel viitab seegi, et Eestis on olnud alati väga tugevad keeleuurijad ja -teoreetikud ning suhteliselt lühikese ajaloo vältel on läbi viidud mitmeid keelereforme. Eelkõige oma unikaalse keeleruumi kiiva säilitamise kaudu suudeti seista vastu ka sovetiseerimisele.
Uuringud näitavad, et väärtused on muutunud põlvkondadega. Ometi tuleb tunnistada, et identiteedi piirid riikide sees (etnilised/tsivilisatsioonilised) jäävad veel kauaks kestma. Seda piiri tunneme näiteks eestlaste ja venelaste erinevas suhtumises maailmas tehtavasse poliitikasse. Viimati avaldus see Emori telefoniküsitlusele vastanute hulgas - veelahe kulges mööda keelepiire suhtumises USA poolt organiseeritavatesse sõjalistesse operatsioonidesse terroriste varjavates riikides. Eesti võimalikule osalemisele sõjategevuses seisis vastu ligi kuuskümmend protsenti eestlastest ning pisut rohkem kui nelikümmend protsenti vene keelt kõnelevatest vastanutest. Kultuurikuuluvuse jõulisus väljendub ka selles, kui tugevalt toetasid Venemaa ja Valgevene Kosovo kriisi ajal serbia kogukonda ning seda just slaavi-ortodoksi tsivilisatsioonist lähtudes. Ka Eestis võis näha elanike eristumist NATO aktsioonide pooldajateks ning taunijateks. Vaatamata sellele, et kirikus käiakse vähe (Eestis on vaid 70 000 luteri kiriku liiget), määrab usuline taust meie identiteeti ja kultuurilisi eelistusi käitumist rohkem kui teised tavad ja kombed.
Huntingtoni tees, et kultuurilised, eriti aga usulised traditsioonid kujundavad meie käitumist, meie edu, meie ühtekuuluvust, on oluline eriti praeguses õhustikus, kus Euroopa Liidu riikide poliitika tundub laveerivat rahvusriigi ideoloogia ja multikultuurilise ühiskonna kontseptsioonide vahel. Tsivilisatsioonilised erinevused võivad olla fundamentaalsed ja nendega mittearvestamine võib viia kohaliku, halvimal aga globaalse konfliktini.
3. Richard Münchi kui Eestis seni tundmatu saksa kultuurisotsioloogi käsitlusviisist
Saksa noorele teadlaspõlvkonnale hästituntud Richard Münchi viimastes töödes (kokku kümmekond sotsioloogia ajaloo käsitlust) on käsitlust leidnud Euroopa ühisidentiteedi arenguteema. 1993. aastal avaldatud Euroopa-projekti raamatu järel ilmunud töös “Globaalne dünaamika, lokaalsed elumaailmad: raske teekond maailmaühiskonda” (1998) jõuab ta lõpp- järeldusele, et maailma-ühiskonnas on vajalik ja finantsmajanduslikult ka võimalik taastada sotsiaalne integratsioon. Globaalne turuvabadus ei ole kokkuvõttes eeliseks, kui ei suudeta kontrollida selle turu irratsionaalseid kõrvaltulemusi - elukeskkonna erosiooni, ökoloogilisi riske, sotsiaalset desintegratsiooni ja kultuurilist allakäiku. Richard Münch lähtub järelikult üksikasjalikumast ja mitmekesisemast maailma tulevikku määratlevast tegurite kompleksist kui Huntington. Sest Richard Münch pöörab suurt tähelepanu võimaliku kultuuride-konflikti tekkimisele ja nende konfliktidele vastu töötamise teedele. Ühes on aga mõlemad uurijad veendunud – rahva ja rahvuse kollektiivne identiteet ei ole globaliseerumise käigus muutunud tähtsusetuks nähtuseks. Paljud protsessid on mõjutatavad mitte rahvuslikul vaid supranatsionaalsel tasandil. Euroopa Liit on Eesti jaoks selline tasand. Paljud sotsiaalteadlased on eeldanud, et ühtse Euroopa integratsiooni aluseks on euroopa identiteet kuid kaasaegne Euroopa ühinemine ei tähenda sugugi rahvuslik-etnilist ja kultuurilist homogeensust vaid ühiseid poliitilisi institutsioone, poliitilist normatiivset integratsiooni.