Francois Came, "Lietuvos rytas", 31.juuli 1997
Sloveenia ja Eesti peaksid juba lähemal ajal ühinema Euroopa Liiduga, kuigi võrreldes teiste Ida-Euroopa maadega on just need riigid müünud kõige enam laiali oma rahvuslikku tööstust. Euroopa laienemine Itta on protsess, mis peaks veelkordselt määratlema meie maailmajaole omased selged kultuurilised ja poliitilised väärtused. Väärtused, mis ühendavad Euroopa rahvaid. Nii on see tegelikult ka juhtunud. Üksnes Poola, Ungari, Tšehhi Vabariik, Eesti, Sloveenia ja Küpros saavad võimaluse ühineda Euroopa Liiduga hiljemalt 2010. aastaks. Teised Ida-Euroopa riigid peavad ootama. Bulgaaria, Rumeenia, Leedu, Läti ja Slovakkia kandidatuur lükati tagasi. Seda hoolimata asjaolust, et neil on teoreetiline võimalus parandada end enne sõnalist eksamit, mis leiab aset detsembris Luksemburgi tippkohtumisel. Loomulikult ei huvita eurooplasi kuigivõrd liidu laienemine ida suunas. Isegi sagedamini kui Euroopa vasakpoolsed kipuvad nad oma idapoolsetele naabritele külge kleepima "tagurlase" ja "antisemiidi" nimesilte, et seeläbi rahustada oma poliitiliselt korrektset süümetunnet. Sellest hoolimata võib prantsuse ajakirjandus iga hetk targutada kriteeriumite ümber, mis on määranud kindlaks nimetatud riikide saatuse.
Kui hästi järele mõelda, tuleb tunnistada, et valiku tegemine üheteistkümne riigi seas polnud lihtne. Kõik mainitud riigid kuuluvad ilma mingi kahtluseta Euroopasse. Kõik mainitud riigid on aastasadade jooksul jätnud jälje meie maailmajao ajalukku just tänu oma kirjanikele, luuletajatele ja kunstnikele. Võiksime siinkohal mainida tervet rida suurmehi Kafkast Milašiuse, Mickiewiczist Haveli ja Ciurlionisest Chopinini. Euroopa ei saa kuidagi lahti öelda poolakatest, tšehhidest ja ungarlastest. Seda enam, et juba 1999. aastal ühinevad need maad NATO-ga. Bulgaaria kandidatuuri oli lihtne tagasi lükata. Endiste kommunistide maffia on sealses ühiskonnas hõivanud liialt suure osa, et see paistaks sündsalt Brüsselist vaadatuna. Slovakkia puhul langes küsimuski ära. Mainitud riigi parlamendis üritati veel läinud aasta oktoobris viia kriminaalkoodeksisse sisse "õõnestustegevust" puudutav paragrahv.
Kuid teiste riikide osas näib Brüsseli valik olevat küll üsna mõistetamatu. Uueks mängupõrgute ja maffia rahapesu Mekaks kujunenud Sloveenia kuulutati vastuvõetavaks. Läti aga mitte olgugi, et see riik on demokraatlikum ja tema pealinn, Riia, on olnud juba Hansa liidu aegadest üks Euroopa suurimad sadamalinnu. Euroopa Liiduga võib ühineda ka Eesti, kuigi see riik üritab raudse kangekaelsusega muuta oma vene vähemust indi aani suguharuks, rakendades kodakondsusseadusi, millega võrreldes Debre seadus (uus Prantsusmaa immigratsiooniseadus, mis on äratanud intellektuaalide pahameele) tundub veel üsnagi leebe. Leedu kandidatuur lükati tagasi, kuigi just s ee maa pühkis omal ajal maapinnalt Nõukogude Liidu ja lõi ühtlasi tingimused uue Euroopa väljakujunemiseks. Ei arvestatud ka asjaoluga, et lisaks kõigele on Leedu ka ostujõu poolest Eestist rikkam. Esmapilgul n&a uml;ibki, et Euroopa Komisjoni valikule võib leida vaid ühe seletuse – ilmselt suitsetavad Brüsseli ametnikud mingit puru. Ainult, et Brüsseli kõrged komissarid ei tarbi tõepoolest narkootikume. Asi on selles, et nad on lihtsalt hüsteerilised liberaalid. Miks siis ikkagi ei valitud Leedu, vaid hoopis Eesti, tunduvalt natsionalistlikum ja vaesem maa? Vastus on lihtne. Tuletame meelde, mida ütles liidu laienemise eest vastutava komissari pressiesindaja Ousewies Van Der Laan: "Eestlased on suutnud ligi meelitada kõige enam välisinvesteeringuid. Nad on kõige kaugemale jõudnud oma ühiskonna erinevate sektorite privatiseerimisega. Nad on drastiliselt liberaliseerinud hinnad ja seadnud sisse karmi monetaristliku poliitika."
Lihtsamalt öeldes, Eestil on Euroopa ees teeneid, sest eestlastel on õnnestunud müüa kogu oma rahvuslik tööstus maha üksikutele suurtele Lääne firmadele (kõige enam soomlastele ja sakslastele). Kuigi tänu vabakslastud hindadele on nad sundinud oma vanakesi, müütama oma viimaseid riideid Tallinna turgudel, kui nad tahavad ellu jääda. Kuigi nad on põhja lasknud kogu oma rahvamajanduse konkurentsivõimelise sektori, viies ellu arutut rahapoliitikat. Kõik see on võimalik üksnes seetõttu, et igal laupäeval õnnestub neil Tallinnast teha üks suur pordumaja, kus soomlased võivad odavalt juua ja armatseda. Mainitud reformid pole Eestit rikkamaks teinud, kuid just see meeldibki Euroopa Komisjoni liberaalidele. Euroopa laienemine peaks täpsemalt kindlaks määrama meie maailmajao uue identiteedi. Nii on see tegelikult ka juhtunud. Kui tahad saada eurooplaseks, ei oma demokraatia suuremat tähtsust, ajalugu ja kultuur osutuvad aga täiesti väärtusetuteks. Kui tahad saada eurooplaseks, piisab monetarismist, ultraliberalismist ja enesemüümise võimest. Ja see tulekski tegelikult välja öelda.
Artikkel on väidetavalt ilmunud Prantsuse nädalalehes "Charlie Hebdo"