Eesti ametimeeste ülbus ja eneseupitamine teiste arvel on ületamas igasuguseid piire. Mõne aasta eest, alustades võidukäiku Euroopasse läksid selle maa ametimehed tasapisi oma riigi võimsate edusammude propageerimise kampaanialt nende edusammude kokkukuivades üle valikulisele statistikale ja lausa valele, mis lõppude lõpuks viis avaliku kaebuseni Balti naabrite aadressil, otsese laimu või isegi šantaažini. Kui sääraste asjadega tegeleksid mingid kolmanda järgu ametnikud või üksikud radikaalselt meelestatud poliitikud, siis võiks ju veel arvatagi, et kõik see on üksnes arusaamatus, ja Eesti riik ei soovi tõepoolest oma Balti naabritele halba ega ürita oma tulevikku üles ehitada teiste arvel. Kuid näib, et selle nädala esmaspäeval Poola ajakirjanduses ilmunud Eesti presidendi Lennart Meri avaldus on säärased lootused lõplikult hajutanud. Ühtlasi tasuks ka järele mõelda, kas ka Leedu ei peaks muutma oma vaateid Eesti suhtes, võib-olla isegi oma ametlikku suhtumist sellesse riiki.
Lennart Meri väide, et Eesti võib Läti ja Leedu suhtes sisse seada viisarezhiimi, kui Euroopa Liit nõuab seda liitumise tingimusena, pole ilmselt üksnes ettevaatamatu fraas. Palju usutavam on, et need presidendi sõnad on osa järjekindlalt ellu viidavast riiklikust poliitikas. Eesti peamine eesmärk on samasugune nagu Leedul - saada kiiresti Euroopa Liidu täisliikmeks. Kuid vahendid selle eesmärgi saavutamiseks näivad kahel riigil olevat erinevad. Leedu üritab Euroopa Liidule selgeks teha, et otsus mitte alustada temaga liitumisläbirääkimisi oli ebaõiglane ja et oma viimaste aastate edusammude poolest ei erine Leedu millegagi läbirääkimistele kutsutud riikidest. Eesti poliitikud on ilmselt valinud teistsuguse taktika: nähes, et nende poolt väljareklaamitud majanduslik üleolek hakkab tasapisi haihtuma, ja et läinud sügisel vastu võetud Euroopa Komisjoni (tekstis küll: Euroopa Liidu Nõukogu - M.T.) otsust on üha raskem põhjendada, üritavad nad ükskõik mis hinna eest muuta see otsus lõplikuks. Eesti poliitikud üritavad teha kõik, et enamus lääneriike ei seostataks Eestit ülejäänud kahe Balti riigiga, vaid pigem nelja Kesk-Euroopa maa, või siis halvemal juhul Soomega. Seda eesmärki taotledes, üritab Eesti igati lõhkuda Läänes väljakujunenud kolme Balti riigi image'it ja eraldada end Lätist ning Leedust. Kuid just nii näivadki Eesti poliitikud viimasel ajal käituvat. Hiljuti Eesti bürokraatide poolt Euroopa Komisjonile jäetud kaebus Leedust justkui aset leidnud stiihiliste demonstratsioonide, pidurdunud privatiseerimise ja katsete kohta rakendada monopoolseid õigusi telekommunikatsiooni vallas, nagu ka Eesti presidendi viimane avaldus räägivad just sellest.
Eesti poliitikute käitumine ja nende avaldused naabrite aadressil muutuvad veelgi arusaamatumaks, kui neid võrrelda teiste naabermaade seisukohtade ja praegusel ajal Euroopas valitseva olukorraga. Poola välisministri Jerzy Buzeki sõnade kohaselt vaatavad nad Leedu-Poola piirile, kui Euroopa Liidu sisepiirile. Veelgi enam, vastupidiselt Eesti presidendile ei kavatse Poola riigimehed Leeduga sisse seada viisarezhiimi, kui Poola peaks saama varem Euroopa Liidu liikmeks. Vähe sellest - kui peaksid esile kerkima probleemid, kavatsevad naabermaa ametimehed alustada Euroopa Liiduga läbirääkimisi, et Leedu suhtes rakendataks samasugust põhimõtet nagu Norra puhul, kes olemata küll Euroopa Liidu liige, omab viisavaba suhtlemisrezhiimi sellesse organisatsiooni kuuluvate Skandinaaviamaadega. Ei tohiks unustada ka seda, Leedu, olemata Euroopa liidu liikmesmaa ja jäädes esialgu isegi laienemisläbirääkimistele kutsumata, on juba praegu kirjutanud alla viisavaba suhtlemise lepingud Suurbritannia, Taani, Rootsi ja Soomega, kes erinevalt Eestist on juba Euroopa Liidu liikmed. Lisaks sellele, on ilmselge, et juba sel aastal võivad edukalt lõppeda Leedu läbirääkimised samasuguse rezhiimi sisse seadmisest Saksamaaga, mis tähendaks kõigi Shengeni lepingu maade avanemist Leedu kodanike jaoks.
Selles kontekstis tundub Eesti presidendi avaldus viisarezhiimi sisseseadmisest Läti ja Leeduga pehmelt öeldes mitte eriti tõsiseltvõetavana ja on oma tähtsuse poolest ehk võrreldav sama poliitikategelase poolt kunagi lennujaama tualetis antud pressikonverentsiga. Tulemus on mõlemal juhul üks ja sama - Eestist räägitakse, ta on suutnud end eraldada teistest Baltimaadest ning muuta nähtavaks. Esialgu võib säärane taktika tunduda isegi toimivat, kuid sel on ka negatiivseid tagajärgi. Üks nendest on Eesti ühiskonnas väljakujunev negatiivne pilt oma naabritest. Nagu näitas viimane Eesti elanike küsitlus, peavad Eesti elanikud praegu Leedust suuremaks vaenlaseks üksnes Venemaad.
Selles kontekstis osutub mingisugusest ühtsusest rääkiminegi üsna mõttetuks. Kuid isegi sellises olukorras pole mõtet veel käega lüüa. Ehk on veel mõningast lootust, et ükskord mõistavad ka Eesti poliitikud, et ei saa kogu aeg taotleda vaid omakasu, teisi alaliselt kahjustades. Tasuks mõelda ehk sellele, millega lõppes analoogiline Baltimaade koostöö 1940. aastal. Ühtsuseni jõuti tookord alles siis, kui Venemaa oli okupeerinud kõik kolm riiki ilma ühegi püssipauguta.