Kaua võib halada eestlaste ülbuse üle?

"Lietuvos rytas", 7.mai, 1998

Ma ei tea, mida arvavad teised, kuid mind hakkab juba ärritama Leedu poliitikute halamine iga viimase kui Eesti avalduse üle. Kas me ise ei õhuta oma lähedasi naabreid just niimoodi käituma? Kas me ise ei suur enda oma väljanäidatud solvumistega eestlaste ülbust?

Mõistagi oleks parem, kui Balti riigid tegutseksid üheskoos, kuid juba nende majanduslike struktuuride sarnasus tekitab loomuliku konkurentsi olukorra, ja ses suhtes pole midagi parata. Loota, et Eesti loobuks Euroopa Liitu astumisest, kuni Läti ja Leedu pole veel vastu võetud, on naiivne. Seda ei teeks ka meie poliitikud.

Väiksema riigi suurusehullus peaks meile Leedus olema mõnevõrra mõistetav ja tegelikult ei solvagi see mind eriti. Küll aga solvab mind see, et me ise alandame end eestlaste ees. Ehk oleks targem ja vä ;ärikam käituda vastavalt iidsele, kuid samas ka pragmaatilisele kõnekäänule: ei taha, ei armasta ja pole ka vaja (nenori, nemyli ir nereikia). Maailm on suur, riike ja rahvaid on nii palju, et võime suhelda nendeg a, kes meid austavad ega kipu alandama. Ühtlasi võiks ka meelde tuletada, et riikide vahel ei saa olla mingeid altruistlikke tundeid.

Imestamapanev oli "Lietuvos rytase" 29.aprilli numbri juhtkirja ärritunud toon Eesti riigijuhi sündsuse piire ületava avalduse puhul. Vahetaksime ehk mõtteliselt riigid. Oletame, et mitte Eesti, vaid just Le edu kutsutakse Euroopa Liidu laienemisläbirääkimistele. (Peame seejuures meeles, et Euroopa Liidu liikmestaatus avab uutele riikidele rohkesti võimalusi oma majanduskasvu kiirendamiseks. Näiteks võiks tuua Portugali.) Kas Leedu ohverdaks üksnes tänu deklareeritud sõprusele Eestiga ajaloolise võimaluse tugevdada oma riiki? Kahtlen selles. Kui oleks tarvis täita Euroopa Liidu korraldusi (näiteks, seada sisse viisarezhiim teiste Balti riikid ega), siis me ka täidaksime, isegi kui see halvendaks suhteid Eestiga. Sest olukord omal maal on meile ju tükk maad olulisem.

Teine asi on asja poliitiline "kest". Kui riikidevahelised suhted põhinevad pragmatismil, tehakse ametlikke avaldusi tavaliselt ettevaatlikult, teravaid nurki siludes. Nagu ühes anekdoodis: "ei" asemel ütleb poliitik "v õib-olla", sest kui ta ütleb "ei", pole ta enam poliitik. Ses suhtes esines president Meri ehk tõesti ebadiplomaatiliselt ja seetõttu on talle ka võimalik etteheiteid teha (kuid tehku siis neid juba tema kaasmaalased). Asj a olemust see aga ei muudaks. Teisiti öeldes, kas pole mitte naljakas solvuda, kui sa kellelegi ei meeldi? Ehk tasuks ses suhtes omandada rohkem immuunsust?

Ma ei tunne eestlaste vastu erilist sümpaatiat ega antipaatiat, nende probleemid jäävad mulle märksa kaugemaks kui meie omad probleemid siin, Leedumaal. Kui eestlastel läheb hästi, siis pole see ehk eluterv e kadeduse seisukohalt sugugi asjatu. Seetõttu oleks palju tähtsam endale selgeks teha, miks neil hästi läheb ja mida on nad teinud paremini? Kolm Balti riiki on ilmselgelt osalemas omalaadsel võiduajamisel ja ärme petta end illusioonidega, nagu peaks eespoololija seisma jääma ja meid järele ootama. Lõdvestugem hetkeks ja asume neid taga ajama. Sel juhul meeldime ehk eestlastelegi rohkem. Muidugi, kui viimatimainitu on üldse oluline.

Miks ei kutsunud Leedu välisminister pärast president Meri avaldust enda juurde Eesti saadikut Leedus ega teinud talle selgeks, et Leedul on õigus vastata samasuguste meetmetega. Huvitav, kas eestlased tänaksid sel juhul oma valitsust, sest Euroopasse tuleks neil siis sõita läbi Skandinaavia, tee oleks pikem, aga ka kallim. Ühe sõnaga, meie, leedulased ei peaks sellisel juhul jääme emotsioonide kütke (hüüatades: "Mei e omi pekstakse!"), vaid juhinduma külmalt pragmaatilisest mõtlemisest (just seda, näib mulle, on Eestis märksa rohkem).